Õhtulehe juhtkiri 2. septembril 2011 adub päris täpselt Eesti asja olemust.
Ei ole üksi ükski maa» vol. 2?
Virumaalt kostab ärevaid teateid vastuseisust katsetele asuda fosforiiti kaevandama. Kas 80ndate lõpu kuulus laul «Ei ole üksi ükski maa» saab taas aktuaalseks?
Üks Eesti taasiseseisvumiseni viinud rahvusliku ärkamise käivitajaist oli 80ndate lõpu liikumine fosforiidi kaevandamise vastu Ida-Virumaal. Oleks seda tegema hakatud, oleks Nõukogude Liidu avarustelt Eestisse juurde toodud sadu tuhandeid võõrtöölisi, lisaks oleks tolleaegne kaevandamistehnoloogia muutnud suure osa Ida-Virust elamiskõlbmatuks. Ainuüksi uurimise otstarbel puuritud augud viisid paljudest kaevudest vee või muutsid selle joogikõlbmatuks.Nüüd pelgavad mitmed Virumaa vallajuhid, et Viru Keemia Grupi (VKG) äsja avalikustatud plaan asuda uurima fosforiidi kaevandamise võimalusi tähendab, et 80ndate lõpul kardetu rakendub ellu. Selle, mida ei suutnud Nõukogude ametkonnad, teevad nüüd teoks omamaised kapitalistid. Hoiatav näide Nauru saareriigi näol on olemas: 70% selle territooriumist on muutunud kasutuskõlbmatuks.
Keskkonnaminister on küll kinnitanud, et kaevandamisel keskkonnale tekitatav kahju oleks saadava kasuga võrreldes liiga suur, ent on ka teistsuguseid arvamusi. Eesti Looduskaitse Seltsi esimees leiab, et tänapäeval poleks see kaugeltki nii keskkonnaohtlik kui veerand sajandit tagasi. Kelle seisukoht peale jääb, pole sugugi kindel – eriti arvestades reformierakondlaste teada-tuntud sümpaatiat suurärimeeste vastu. Tahaks näha peaministrit, kes sellise ärihiiglase nagu VKG soovidele järsult ei julgeb öelda.
Viimase paarikümne aasta jooksul lisandunud uued kuulajad ei adu, et «Ei ole üksi ükski maa» polnud omal ajal mitte lihtsalt poplugu, vaid vahend ühes suuremas võitluses, kus kaalul oli eesti rahva tulevik. Annaks taevas, et tänapäeva armastatud lauljate uus põlvkond – Koit Toomed, Rosannad, Tanel Padarid – ei peaks hakkama vana protestilaulu uutel põhjustel taas linti laulma.
