Friday, August 31, 2012

30. augusti 2012 Postimees kuulutab suurt uudist - tuhamägede ümbermäkerdamine pole ainult raha raiskamine, vaid on ka otseselt keskkonnakahjulik tegevus. Euroopa vaeseimasse viisikusse kuuluva riigi viide vaeseimasse maakonda kuuluvasse paika on püstitatud järjekordne monument struktuurifondidele. Tuhamägede ümberpööramise projekti kõrval on isegi miljonilinnade mastaabis sildade viskamine Jõhvi ja Kohtla-Järve vahele lausa mõistlik tegevus. 
Ja sinna juurde kuuleme 24/7 ESM-refrääni, et iga äraantava euro vastu saame neli vastu.




323 miljonit krooni maksev eksperiment ajab teadlased tagajalgadele


Nils Niitra
Tunamullu oktoobris avas keskkonnaminister Jaanus Tamkivi Kohtla-Järve poolkoksimäe sulgemistööd lausa stahaanovlike sõnadega, praegu aga teevad erinevate valdkondade teadlased mägede liigutamise maatasa.



Kui 323 miljonit krooni maksvaid töid plaaniti, ei küsinud teadlastelt keegi, mida nemad arvavad. Postimees küsis seda nüüd ja valdav on arvamus, et keskkonnale tehakse pigem kahju kui kasu.



Praegu veetakse sellel Baltikumi suurimal poolkoksimäel õlitootmise jääke ühest mäe servast teise ja kujundatakse nõlvu ümber. Jutt käib 3,9 miljoni kantmeetri liigutamisest 90 hektari suurusel alal. Süsimusta olluse peale pannakse savimatid ja drenaažimatid ning peale veel pool meetrit värsket poolkoksi.



Mööda mäge edasi-tagasi vuravad veokid emiteerivad teist aastast järjest CO2te, õhus lendleb poolkoksitolmu ja mäe seest immitseb mürgist väävelvesinikku. Juulis sai Postimees teada, et kui varem olid mäe sees kuumenemiskolded, siis ehitustööde käigus läks mägi seest põlema.



Veel paari aasta eest kasvasid sellel nüüd pigimäel kohati juba kümmekonna meetri kõrgused puud ja nõlvadele oli tekkinud ka huumusekiht. Siin-seal leidus kaitsealuseid orhideesid. 90 hektarist umbes 70 hektarile olid puid istutanud terved põlvkonnad koolilapsi.



Metsateadlase Elmar Kaare jaoks oli väga aluselise pinnasega mägede metsaga katmine elutöö. Selle teadustöö vastu ei tundnud projekti koostajad Kaare sõnul mingit huvi. «Kus raha ja võim, seal võib teha kõike,» on Kaar nördinud.



Vähemalt sama kriitiline oli keskkonnamõjude hindamise aruande arutamise ajal 2007. aastal traagiliselt hukkunud legendaarne looduskaitsja Heino Luik. «Aruande koostamine ei toetu põhjendatud metoodikale,» teatas ta. «Juriidilis-tehniliste aspektide kõrval pole arvestatud ökoloogilisi ja majanduslikke aspekte. Metoodika vajab täiendamist ja sellest lähtudes tuleb täiendada ka aruannet. Ilmselt on vajalik kaasata täiendavate erialade eksperte, teha täiendavaid analüüse, mudelkatseid ja riskianalüüse. Vastasel korral pole välistatud soovitule vastupidised tulemused, täiendav oht keskkonnale ja suured asjatud kulutused.»



Thursday, March 15, 2012

Viru annab otsad Estoniale


Viru kaevandus suletakse järgmisel aastal


13. märts 2012 07:00 Erika Prave
http://eestielu.delfi.ee/eesti/ida-virumaa/maetaguse/elu/viru-kaevandus-suletakse-jargmisel-aastal.d?id=64060685

Foto: Ilmar Saabas Eesti Energia Kaevanduste (edaspidi EEK) arendusdirektor Kalmer Sokman räägib Viru kaevanduse sulgemisest ning võimalikust Selisoo alt kaevandamisest.

Mis plaanid on EEK-l Viru kaevandusega lähiajal?

Viru kaevandus lõpetab põlevkivi kaevandamise praeguse kava kohaselt 2013. aasta keskpaiku. Viru kaevandus anti käiku 13. jaanuaril 1965. aastal, lõpetamise ajaks saab kokku kaevandatud 78 miljonit tonni kaubapõlevkivi. Viru kaevevälja lõunaosas karstirikete vahel paikneva põlevkivivaru (umbes 8 miljonit tonni kaubapõlevkivi) kaevandab Estonia kaevandus.

Mida sulgemine endaga kaasa toob?

Viru kaevanduse sulgemiseks koostatakse sulgemisprojekt, tehakse keskkonnamõjude hindamine ning hindamistulemustest lähtudes täiendatakse sulgemisprojekti. Eesti geoloogiakeskus on juba koostanud hüdrogeoloogilise prognoosi ning selle soovitusi arvestatakse sulgemisprojekti tegemisel.



Kuidas sulgemine kulgeb?

Viru kaevandusest tuuakse maa peale kaevandamistehnika ja seadmed, kontrollitakse üle viimati töötanud kambriplokid ja kasutatud kaeveõõned (vanem osa on juba üle vaadatud ning juurdepääs suletud), et neisse ei jääks jäätmeid. Kõige viimasena demonteeritakse pumplate seadmed ning kaevandus hakkab aeglaselt täituma põhjaveega. Vesi tõuseb kaevandamiseelsele lähedasele tasemele, veega täitumise aeg sõltub oluliselt sademete hulgast. Sompa, Kohtla ja Ahtme veega täitumine võttis aega paar aastat. Eesmärgiga vähendada veevahetust kaevanduse all oleva veekihiga, soovitavad hüdrogeoloogid hoida vee taset absoluutkõrgusel 53 m, selleks rajada isevoolne väljalase ja puuraukude kaudu juhtida vesi mööda kraavi Ratva ojja. Keskkonnamõjude hindamise protsessis korraldatakse aruande avalik väljapanek ja arutelusid, mille käigus saavad kaasa rääkida kõik asjast huvitatud.



Mitu inimest jääb tööta?

EEK eesmärk on viia miinimumini nende töötajate hulk, kes kaevanduse sulgemisel tööta jäävad. Kasutame üleviimist samalaadsetele ja samasuguseid kompetentse eeldavatele töökohtadele kontserni teistes ettevõtetes, aga ka ümberõppeprogramme. Sulgemise ajaks on ilmselt selgunud Estonia laiendamise plaanid ning alanud ettevalmistused Uus-Kiviõli kaevanduse rajamiseks. Ka neis kahes üksuses üritame rakendada võimalikult palju Virust vabanevaid inimesi.



EEK kavandab Selisoo alt kaevan­damist. Missuguses seisus see plaan praegu on ja mis saab keskkonnast?

Estonia kaevanduse lääneosa põlevkivivaru - 8,5 miljonit tonni - on osaliselt Selisoo all. Kaevandamisloaga on seatud tingimus, et Selisoo all ei tohi kaevandada, kuni pole välja töötatud sobiv tehnoloogia, mis võtab arvesse Selisoo loodusala. Senised kogemused on näidanud, et soode ja järvede all on võimalik põlevkivi kaevandada, kui seda võimaldavad hüdrogeoloogilised tingimused. Hea näide on Kalina järv, mille all on Viru kaevandus põlevkivi väljanud kambriplok k idega. Maapind hoitakse ülal tulptervikutel. Selisood uurivad teadlased Tartu ülikooli ökoloogia ja maateaduste instituudist, Tallinna tehnikaülikooli mäeinstituudist ja Tallinna ülikooli ökoloogiainstituudist. Enne kui kaevandamisloa andja - keskkonnaministeerium - ei kinnita, et kavandatav kaevandamine ei mõjuta Selisoo seisundit, kaevandama ei hakata. Keskkonnaministeerium arvestab otsuse tegemisel uuringute tulemusi ja soovitusi ning kaalub huvitatud osapoolte seisukohti. Samamoodi oleme dialoogiks avatud meie - kaevandamine ei saa tulla keskkonna arvelt.



Estonia kaevandus on lubanud tänavu puhas­tada Rannapungerjal kaevanduse basseinid, miks see töö oluline on?

Estonia kaevanduse tellimusel tegi settebasseinide uuringud keskkonnaettevõte AS Kobras. Hinnati settebasseinide töö efektiivsust ning selle peamisi mõjutegureid, s.o basseinidesse kogunenud muda kogust, vee voolu kiirust, ning anti soov i t u s e d basseinide puhastamiseks. Kevadel, pärast lume sulamist, vaadatakse basseinide seisukord veel kord üle ja pannakse paika korrastustööde kava. Settebasseinidel on oluline roll kaevandusvee puhastamisel ning basseine endid on vaja puhastada, et need tõhusamalt toimiksid.



Ministeeriumide tasandil aruta­takse praegu kaevandamisõiguse tasude jaotust riigi ja omavalitsuste vahel. Millist jaotamise varianti toetab EEK? Miks?

Iga kaevandatud ja tervikutesse jäetud põlevkivi tonni eest tasub kaevandaja maavara kaevandamisõiguse tasu, mis 2012. aastal on 1,32 €/t, mullu oli tasu määr 1,1 €/t. Põlevkivivaldade eelarvesse makstakse 50% tasust, kuid seda 2009. aasta määra (0,77 €) tasemel. Ka vä ljapumbatud vee eest tuleb maksta: 2012. aastal on tasu määr kaevandusvee erikasutuse eest 45,05 € 1000 m³ eest, mullu oli tasu määr 40,96 € 1000 m³ eest. Vee erikasutuse tasust kantakse 50 % riigieelarvesse ja 50 % vee erikasutuse asukoha kohaliku omavalitsuse eelarvesse.

2011. aastal maksis EEK kaevandamisõiguse tasu kokku 20,3 miljonit eurot ja vee erikasutuse eest kokku 5,7 miljonit eurot. Suur osa nimetatud 26 miljonist eurost laekus põlevkivivaldade eelarvetesse. See on valdade jaoks oluline raha ning võimaldab teha projekte, mis aitavad kaasa piirkonna jätkusuutlikkusele ka pärast kaevandustööde lõppemist, mil keskkonnatasude laekumine valdadele lakkab.

Monday, January 16, 2012

Kes teisele auku kaevab

Otepääl on nüüd siis ka reformierakondlased omavahel karjääri küsimustes tülli pööranud. Mulle meenub seejuures Võrnu seltsimajas tunamullu toimunud sõnavahetus VKG kaevanduse KSH aruteludest. Esitasin imekaunist Pühajärve kandist pärit Hendrikson ja Ko eksperdile Riin Kutsarile küsimuse, et kas ta talitaks kohalikest huvidest üle sõites samamoodi ka oma kodukandis? Vastuseks kostis retooriline vaikus.


ERR: Otepää vallas avati elanike vastuseisust hoolimata kaevandus


Eestielu.ee 16. jaanuar 2012 12:32
Otepää vallas Raudsepa külas kütab kirgi sinna rajatud kruusakarjäär. Veel kolm aastat tagasi tegi vallavalitsus rahva soovidest lähtudes otsuse, et kruusakarjääri ei tule, nüüd avastasid aga kohalikud inimesed, et kaevandus on avatud.

Kaeveloa tühistamiseks või ümber vaatamiseks ei ole aga mingeid kaalukaid põhjuseid leiavad nii Keskkonnaamet kui ka Otepää vallavalitsus, vahendab rahvusringhäälingu uudisteportaal "Aktuaalset kaamerat".
Kohalike elanike sõnul ei ole neid karjäärile kaeveloa andmisest teavitatud, isegi karjäärile lähedal asuva puhkekoha omanik Kaido sai sellest teada alles peale avamist.

Keskkonnaameti juhtivspetsialist Rein Kalle ütles Aktuaalsele kaamerale, et võrreldes kolmeaasta taguse plaaniga on kaevetöödes tehtud vallaelanike kasuks mitmeid kitsendusi.
Keskkonnaamet oli Otepää vallale saatnud kaks kirja küsimaks seisukohta karjääri avamise tingimuste kohta, millele vald ei vastanud andes sellega sisuliselt rohelise tee karjääri rajamisele. Vallavanem Andres Visnapuu põhjendas mitte vastamist sellega, et kirjad saabusid enne puhkuste perioodi ja vallavalitsuse kirjade haldamise süsteem polnud piisavalt heal tasemel.




http://eestielu.delfi.ee/eesti/valgamaa/otepaa/elu/otepaa-vallas-avati-elanike-vastuseisust-hoolimata-kaevandus.d?id=63780770

Monday, December 5, 2011

Merepõhi on maismaast kallim

Postimees tõestab nüüd, et Eesti on ilma fosforiiti kaevandamata määratud "materiaalsesse nappusse". Eesti materiaalne olukord ei huvitanud Postimeest aga siis kui taotleti uurimisluba (!) gaasitoru rajamiseks Eesti majandusvööndis Balti meres.
Sedastus: Eesti  suurim päevaleht kaitseb iga hinna eest Eesti merepõhja, kuid riigi mandriosa lagastamist peab  meie majandusedu tagatiseks. Ja siis imestab seesama leht kalasilmselt, et miks inimesed sellest riigist lahkuvad.



Marti Aavik: mis hirmutab?


Postimees, 03.12.2011 11:04

Marti Aavik

Teadmised ei saa meid kahjustada, küll aga rumalad või salakavalad otsused. Viru Keemia Grupp teatas, et tahab uurida (!) Eesti fosforiidi kaevandamise võimalusi. Keskkonnaminister tegi seepeale väga selgeks, et on uuringute vastu.


Rohelised hakkasid koguma allkirju, samuti uuringute vastu. Poliitikud nuusutavad muidugi tuult – ei taha endale pahameelt tõmmata. Aga mida see «tuul», uuringute vastu seismine, sügavamal tasandil tähendada võiks?



Tundub, et see näitab umbusku otsustamise protsessi suhtes. Arvatakse vist, et kui avada uks uuringutele, on tegelikku kaevandamist juba raske takistada. Kui sedasorti hirmudel on alust, on päris pahasti, ja kui neil alust pole, aga laseme end ometi hirmudest juhtida, pole lugu sugugi parem. Mis teadmistepõhisest otsustamisest saame rääkida, kui keeldume uuringutest?



Mõistlik asjade käik on ju ikka selline, et esmalt esitatakse küsimusi, siis otsitakse vastuseid ning uute teadmiste pealt saab teha targema otsuse, kuidas edasi minna. Et me poliitiliste loomadena mõnikord niisugusest rajast eemale astume ja oleme «juba ette targad», on loomulik.



Mõistuspärasele rajale tagasitulekuks on vaja usku, et otsustamisel meie arvamus loeb. Selleni välja, et veenate meid küll ja ehkki me ei oska vastu vaielda, jääb meie sõna «ei taha, lihtsalt ei taha» ikkagi peale. See usk avab ukse ka argumentide kuulamisele ja kaalumisele.



Kes tahab praegusest fosforiidiloost paremat pilti saada, lugegu emeriitprofessor Enno Reinsalu ajaveebi (maavara. blogspot.com). Omaaegne fosforiidisõda koos eellugudega oli kahtlemata poliitiline – kõik loosungid, mis sest ajast meelde jäänud, ei pruugi olla vääramatult õiged.



Pealegi võiksime arvata, et tehnoloogiad on edenenud – seda tulebki uurida ja avalikkusega jagada. Enno Reinsalu kirjutab: «Toetuda omaaegsele tehnoloogiale on sama, mis Moskvitšiga Tondi rabast Lilleküla aiamaale mulda vedada.» Muutunud on ka poliitiline ja õiguskeskkond. Kui selles on auke, mis lubaksid rahva tahtest ikkagi üle sõita, tuleks need lappida, mitte olla uuringute vastu.



Kaevandamine on loomulik inimtegevuse osa. Kindlasti on mõistlik olla vastu tööstusele, mis laastab elukeskkonna, aga dogmaatiline vastuseis igasugusele kaevandamisele on jabur. Kui me midagi maapõues leiduvast kasulikuks varaks muuta ei luba, siis mõistame end materiaalsesse nappusesse.



Inimeste lahkumine Eestist on hirmutav probleem, tahaksime seda protsessi ümber pöörata. Selleks vajame kindlasti inimväärset elukeskkonda, aga ka majandusedu – mõistlikku tasakaalu. Seepärast ei tohi üleolevalt suhtuda tööstuse edendamise võimalustesse, mille olemasoluta ei kujune ka kõrgtasemel teenusemajandust.


http://arvamus.postimees.ee/656218/marti-aavik-mis-hirmutab/


Sunday, November 27, 2011

Fosforiit - tänan ei!

Kesknädalas võimas lugu. Leht imestab, et kus-on-nüüd maalehed, reinsikud, ekspressid ja pealtnägijad. Mina imestan, et Kesknädal veel selle üle imestab.




FOSFORIIT: Lääne-Virumaal läheb fosforiidi kaevandamiseks eestlaste kätega


INDREK VEISERIK, 23. november 2011



Magus naeratus näol, murumutsike peas, suur läikimalöödud sinimustvalge märk rinnas säramas, saateks eestlastes sooje minevikumälestusi esile kutsuva laulu „Ei ole üksi ükski maa" meloodia. Just sel moel püüdsid Viru Keemia Grupi (VKG) juhatuse liige, arendusdirektor Jaanus Purga ja firma projektijuht, aktiivne reformierakondlane Kalev Kallemets 16. novembril (mis ajalooliselt eriline - taasünni! - päev) Rägaverre Põlula koolimajja kogunenud rahvast enda poole peibutada.







Põhjust inimestele pugemiseks oli Purgal ja Kallemetsal küllaga. Nad soovisid saada kohalikelt elanikelt nõusolekut, et VKG võiks Lääne-Virumaal Rägaveres teha proovipuurimise.



Ohustatud valdadeks, kus hakkaksid tulevikus toimuma võimalikud proovipuurimised, on Sõmeru, Rakvere, Vinni ja Rägavere Lääne-Virumaal ning Sonda Ida-Virumaal.



Mure oma kodukandi tuleviku pärast oli toonud kohale palju rahvast, nii et tekkis isegi lisatoolide vajadus.









Rängad süüdistused



"Me räägime üksnes uurimisest, mitte kaevandamisest," kinnitas Kallemets siirail silmil oma sissejuhatavas ettekandes. Rahva seast kostnud küsimusele, et miks siis raha raisatakse proovipuurimisele, kui kaevandama ei kavatsetagi hakata, Kallemets ja Purga vastata ei osanud. „Maid me kokku ostma ei hakka," ruttas Kallemets inimesi rahustama, kui nägi, et kuulajad närviliselt nihelesid.









Kallemets meenutas oma ettekandes paarikümne aasta tagust fosforiidisõda, mille üle kõik eestlased peaksid uhkust tundma. Seejärel teatas ta aga ilma igasuguse häbitundeta: ratsionaalne on üle vaadata Eestis asuvaid maavarasid. Projektijuht hoiatas kohaletulnuid, et maailma rahvaarv jõudis hiljuti 7 miljardini ja põllumajanduslikku maad ei tulevat kuskilt lisaks, aga põllukultuurid vajavat hädasti fosforit.









Kohalikke elanikke hakkab VKG plaanidega kursis hoidma loodav ajaleht "Merekarbi Sõnumid", kuulutas Kallemets.



Tema ettekande ajal liikus saalis käest kätte kaevandamisvastase Miila külavanema Raigo Rebase saadetud paber, kuhu paluti inimestel fosforiidikaevandamise vastu allkiri anda. „Kaevandamine toob kaasa vee kadumise kaevudest suurel alal, maapinna ulatusliku vajumise, õhusaaste, vibratsiooni ja tervistkahjustava müra suurenemise, tekib kahju elusloodusele. Põliselanikkond ja sotsiaalne turvalisus väheneb piirkonnas. Kinnisvara väärtus langeb, võimalikud on pankrotilained põllumajanduse, metsanduse ja turismi valdkonnas," lugesin lehelt. Samal ajal kostis kõrvu Kallemetsa positiivsusest nõretav ja sugestiivne jutuvada, otsekui kevadise oja tasane vulin.













Kaevandamiste vastu saab protestiallkirja anda Rägavere vallamajas, Põlula koolis ning Kabala ja Ulvi raamatukogus.







Järgmisena kõneles rahvale VKG poolt kohale kutsutud Tallinna Tehnikaülikooli emeriitprofessor, mäeinsener Enno Reinsalu. Tema ettekande esimene pool oli täis pikitud tehnilisi andmeid, lõpus aga kõlas väide, et põllumajandus on aastasadu loodust rikkunud. Kas see väide pidi tema arvates olema piisav põhjendus, et kui juba põllumajandus rikub loodust, siis miks seda ei võiks teha näiteks fosforiidi kaevandamine?









Ühtlasi kritiseeris Reinsalu teravalt Eesti Looduskaitse Seltsi esimeest Juhan Telgmaad ja kunagise fosforiidisõja kangelast Juhan Aaret. Reinsalu sõnul fabritseeriti fosforiidisõja ajal valesid - võimendati, kui kole ikka on fosforiidi kaevandamine, aeti Moskvale kärbseid pähe. Neid poliitilisi valesid levitati Reinsalu sõnul tollal Juhan Aare kaudu, nüüd aga levitavat omakorda valesid Juhan Telgmaa.









Reinsalu kuulates meenusid siinkirjutajale USA kirjaniku Upton Sinclairi sõnad sellest, et on raske panna inimest mõistma teatud asja, kui tema tasu sõltub sellest, et ta seda ei mõistaks.









Seejärel sai kohaletulnud rahvas küsimusi esitada ja lühidalt sõna võtta.









Üks kohalik talumees rääkis põlevkivi isesüttimisest ja meenutas, et Sonda karjääri kõrval ei rekultiveeritud mitte ühtki ruutmeetrit maapinda. „Endil teil on Hispaanias mitmetel suvilad, aga kogu see kõnts, mis jääb pärast kaevandamisi maha, jääb ju meile," ütles ta.









Keegi Aleksander lausus: "See kaevandus, juhul kui ta tuleb, on komplekskaevandus - pealpool kaevandatakse põlevkivi ja alt fosforiiti. Fosforiit on tegelikult teisejärguline. VKG-l on põlevkivitöötlemistehas Petroter ja kavatsetakse rajada ka uut tehast. Seetõttu vajab VKG hoopis põlevkivi. Fosforiit on neile vaid ettekäändeks."







Meedia jäi kohale tulemata









Veel üks kohaletulnud mees ütles teadvat, et seda üritust kutsuti kajastama Ago Gaškov ERR-ist, Rein Sikk Eesti Päevalehest ning Maaleht. Ükski kutsutud meediaväljaanne peale Virumaa Teataja kohale ei ilmunud. Selle üle väljendasid inimesed nördimust. Kesknädal läks ilma kutsumata kohale.









Üks kohalik naine teatas, et tema soovis hiljuti oma Rägavere vallas Ida-Kabala alale jääva maja ja maad ära müüa. Notarilepingust aga selgus, et Ida-Kabala uuringuväljal müüdaval maal on omad piirangud. (Kas plaan alustada kaevandamisi on tegelikult juba nii kindel?!) Lepingus kajastuv piirang Pärnumaalt pärit perele loomulikult ei sobinud, ja müügitehing jäi katki.









Avaldati arvamusi, et kui VKG-l on proovivõtmisteks luba, siis järgmine loogiline samm ongi ju kaevanduse rajamine, rääkigu Purga ja Kallemets mida tahes.









Keegi koosolekulistest arvas, et VKG püüab minna sisse tagauksest - on hakatud kaevandamispiirkonda jäävatele vallavolikogude liikmetele survet avaldama. VKG olevatki vallajuhte juba Mäetaguse valda viinud, näitamaks, kui palju kasu kohalik omavalitsus ikka kaevandamitest saab. Leiti, et kui vallavolikogude toetus VKG plaanidele on saavutatud, siis on ka keskkonnaminister Keit Pentus, kes seni on avalikult olnud justkui eitaval positsioonil, "sunnitud" kaevandamistega nõustuma.









Ida-Virumaalt kaevandamiste eest Rägaverre põgenenud mees meenutas, kuidas ühel hommikul oma Ida-Viru maavalduses jalutades oli märganud: kapsad on vist ära varastatud... Tegelikult oli maapind mitu meetrit alla vajunud. Nii kurba saatust Lääne-Virumaa kapsastele siinsed inimesed kindlasti ei igatse.









Elanikud kasutagu maksimaalselt oma õigusi!

Sõmeru vallavanem Peep Vassiljev ütles, et kui VKG tahab uurida Lääne-Virumaal asuvaid maid, siis vajalik info on juba varasemalt tehtud uuringute tulemusel paberi peal olemas. Kohalikul rahval soovitas Vassiljev selg sirge hoida ja peibutustele mitte järele anda. „Kui vallajuhte viidi Mäetagusele, siis miks neid ei viidud näiteks Kohtla-Nõmmele?" küsis ta.









Vassiljevi sõnul lootused kaevandamistasudest suurt rikkust saada on lühinägelikud. Kui näiteks üks aasta kaevandamistasu ei tule, mis siis sellest vallast saab, küsis Vassiljev. Ta ennustas, et juhul, kui hakatakse kaevandama, siis 10-20 aasta pärast Rägavere omavalitsust tõenäoliselt pole. Ta tõi näiteks Maidla valla, kus seoses kaevandamisega on elanikkond vähenenud 50%.









Järgmisena sõna võtnud Maidla vallavolikogu esimees Enno Vinni tuletas meelde, et kunagi pole hea langeda püünisesse, jäädes sõltuma üksnes ressursitasust. "Ressursitasu pole see rahaline vahend, mille ohvriks oma elukeskkonda tuua. Kui vanker hakkab allamäge veerema, pole võimalik seda peatada," kinnitas Vinni trööstitult. Ta tunnistas, et Maidla vald on jäänud põlevkivivangi.









Järgmisel aastal valmiva dokumentaalfilmi tarbeks materjali koguma tulnud ajaloolise fosforiidisõja algataja Juhan Aare lükkas ümber Enno Reinsalu süüdistused. Aare sõnul ei tulnud fosforiidisõja ajal kõne allagi, et nad oleksid levitanud valet, sest vastaspool ootaski, et tehtaks faktivigu. "Jutt fosforiidi kaevandamise ohutusest on vale. Fosforiidi kaevandamise tagajärjed on alati lõppenud totaalse katastroofiga," ütles Aare. Ta soovitas kaevandamise pooldajatel minna Kesk-Aasiasse ja Kaug-Itta ning vaadata, mis on järele jäänud piirkondadest, kus on fosforiiti kaevandatud.



Kohalikud elanikud omavad Euroopa Liidus suurt võimu ja neid eirates pole enam võimalik looduses tegutseda, julgustas Aare. Ta tõi näiteks Londoni Heathrow' lennujaama, mis hiljuti soovis oma niigi suurt territooriumi veelgi laiendada. Kuna aga lennujaama laienemine ohustas rändlindude lennuala, siis hakkasid kohalikud elanikud vastu, ning jäidki vaidluses lennujaamaga peale.















Reformierakond annab järjekordset etendust



Kohtumise lõpetuseks otsustati algatada Facebookis kaevandamisvastane liikumine. Peavoolumeedia abile eriti ei loodeta. Nagu ütles üks kohalik, meeldib Eesti meediale jahuda Kreekast ja Portugalist, oma inimeste mured aga ei huvita.









Lisaks loodab kohalik rahvas väga oma praegustele vallajuhtidele, et need säilitaks meelekindluse ega alluks VKG manipulatsioonidele. (Lääne-Virumaa vallajuhtidel läheb raskeks, sest Kesknädalale on sahistatud: peaminister Andrus Ansip käis kuu aega tagasi Virumaal ja kiitis VKG poolt tehtavad uuringud heaks.)









Keskkonnaminister Keit Pentuse resoluutne seisukoht fosforiidikaevandamise vastu on aga tõenäoliselt Reformierakonna järjekordne „hea ja halva politseiniku" mängimine. Kuna VKG-st soovib fosforiidi kaevandamist alustada reformierakondlane Kallemets, siis järelikult on asi otsustatud. Mingil hetkel on keskkonnaminister "sunnitud" ikkagi andma kaevandamise ettevalmistamiseks loa, sest "seadus on selline ja mis parata". (Sääraseid etendusi on Reformierakond varemaltki korraldanud teatud „delikaatsete küsimuste" lahendamiseks.)









Katastroof kogu Eestile



Siinkäsitletu ei puuduta mitte üksnes nelja murest murtud Lääne-Virumaa ja Sonda valda. Kavaluse ja silmakirjalikkusega on Reformierakond koostöös mõnede ärimeestega anastamas Eestimaa rikkusi.



Katsekaevanduse koht, kus VKG soovib uuringuid teha, jääb muide umbes 10 km kaugusele paigast, kus Moskva tahtis paarkümmend aastat tagasi fosforiiti kaevandama hakata. PR-trikkidega on Reformierakond varemgi musta valgeks ja rohelist kollaseks rääkinud.









Enamik eestimaalasi „tänu" oma passiivsusele ja Reformierakonna häbematusele seisab peagi silmitsi tõenäoliselt suurte keskkonnaprobleemidega. Võib otse öelda, et läheneme katastroofipiirkonnale...









Jäägu nüüdsegi olukorra tõsidust meenutama Juhan Aare raamatust "Fosforiidisõda" (Kirilille Kirjastus, 1999) võetud geograafiadoktori, Leningradi Riikliku Ülikooli professori, NSV Liidu rahvasaadiku Sergei Lavrovi tsitaat 1989. aastast: „Praegu mäletavad vähesed, millest kõik algas. Ometi sai kõigi praeguste protsesside lähtepunktiks võitlus vabariigi keskel fosforiidi kaevandamise täiesti metsikute plaanide vastu. [---] Selle ala muutmine kuumaastikuks tooks kaasa katastroofi mitte üksnes seal, vaid kogu Eestis."
INDREK VEISERIK

[fotoallkirjad]
AJAD ON MUUTUNUD: Kui 25 aastat tagasi võideldi, murumütsike peas, Moskva ja fosforiidikaevandamise vastu, siis nüüd püüab murumütsikesega eesti mees, VKG arendusdirektor Jaanus Purga käima lükata fosforiidikaevandamist Lääne-Virumaal.
Kohalikud inimesed on selle plaani teokssaamise nurjamiseks loonud Facebookis kogukonna "Ei fosforiidile!". Samuti saab kaevandamiste vastu protestiallkirja anda Rägavere vallamajas, Põlula koolis ning Kabala ja Ulvi raamatukogus.
KOHALIKUD MEHED: Maaomavalitsuste Liidu juht Jüri Landberg (vasakul), Rägavere vallvanem Mati Ulm ja Rägavere vallavolikogu esimees Rene Metsla. Landberg kinnitas rahvale, et tema on kaevandamisele kategooriliselt vastu. Ulm lükkas aga ümber kuulujutud, nagu oleks VKG teda püüdnud ära osta.
MURE TULEVIKU PÄRAST: Miila külas elav noor ema koos beebiga pidas emotsionaalse sõnavõtu, kus kurtis Eesti riigi olematu regionaalpoliitika üle. Vasakul Juhan Aare jäädvustamas seda videokaameraga oma tulevase dokumentaalfilmi tarbeks.


Viimati muudetud: 23.11.2011
http://www.kesknadal.ee/est/uudised?id=17945


Tuesday, November 1, 2011

Põhjaranniku hauakambrite saladused

Alles see oli kui Estonia kaevandus presenteeris Eesti Energia logo kujulise 140 meetri kõrguse "ehitise" rajamist Mäetaguse valda. Krossirajad, suusakeskused ja mis sinna kõik on tulemas... Aga võrreldes EE logo ajalikkusega on VKG arhitektide idee põhjarannikule kerkivast püramiidide väljast siiski pikk samm igaviku suunas. Ehk broneeritakse püramiidide hauakambritesse aegsasti kohad ka juhtivatele projekteerijatele ja ehitajatele enestele. Nii nagu oli kombeks ka püramiidide kodumaal Egiptimaal juba mõni tuhat aastat enne Kristust.



VKG vormib aherainest Aidusse püramiidid


Põhjarannik 29. oktoober 2011 KÜLLI KRIIS



Ennekõike on arhitektide visioon ikkagi maastikukujunduselement, millele sisu alles aastate pikku hakkab lisanduma.



VKG tahab Ojamaal kaevandades kahekümne aastaga tekkiva aheraine Aidu karjäärivälja 70 hektaril püramiidideks ladestada, et sinna saaks ajapikku rajada kõikvõimalikke põnevaid asju – külastuskeskusest amfiteatrini ja loomaaiast labürindini.



“Kuidas teha kohast nimega Eikuskil paik, mis töötab ja elab? Kuidas viia Eesti 20 aastaga maailma juhtivate püramiidiriikide hulka?” küsib arhitektuuribüroo Kadarik, Tüür. Arhitektid “Aidu 2030″ nime kandvas eskiislahenduses.

See olevat lihtne: “Aidu põlevkivikarjääris tekib just nimelt tulevase 20 aastaga nõnda suur hulk kivijäätmeid, et nende lihtsal arhitektuurilisel vormimisel kerkiks täna hallile karjäärialale palavikuliselt tugeva identiteediga keskkond.”

Materjali lihtsalt hunnikusse kuhjates tekib ringikujulise põhiplaaniga koonus. Hunnikule vormi andmiseks tuleks see kuhjata püramiidikujuliselt ning vormida sinna liikumist võimaldavaid astmeid. Et Aidu jääkmaterjalide mastaapsust täielikult ära kasutada, tuleks kombineerida mitmeid lihtsaid lähenemisi ning projekteerida terve ala ühtse stiiliga püramiidide parklinnakuks.

Hunnikute asemel maastikuelement

Püramiidide idee on mitme aasta mõttetöö tulemus, mille algus ulatub Ojamaa kaevanduse rajamise algusse.

“Otsisime kohta, kuhu kaevanduses tekkiv aheraine ladestada, ja meie valik langes Aidu karjäärialale,” rääkis OÜ VKG Kaevandused juhatuse liige Margus Kottise. “Kui Maidla vald algatas Aidu karjääri sulgemise teemaplaneeringu, arvestati lisaks tuuleparkidele, veekeskusele ja Kaitseliidu lasketiirule ka meie ladestusala sooviga ning lõpptulemusena leiti, et see sobib sinna küll.”

Kottise sõnul soovis vald, et aherainet ei kuhjataks sinna lihtsalt niisama, vaid sellest tekiks omapärane maastikukujundus – veel parem, kui seda ka kuidagi kasutada saaks.

“Lahenduse leidmiseks tellisime arhitektuuribüroolt ideekavandi – ja selline see nüüd on,” ütles Kottise, et arhitektide valikul osutusid määravaks nende senised põnevad tööd. “Meie sisend neile oli aheraine kui materjal – mida see endast kujutab ja kuidas ladestamisel käitub ning kui palju seda materjali tulemas on. Meil tekib aherainet aastas umbes miljon tonni.”

Aidu ideekavand meeldis nii tellijale kui Maidla vallale. Pakutud eskiislahendus võeti üheks aluseks aheraine ladestusala detailplaneeringu koostamisel.

Püramiidil on võlu ja mõju

“Arvame, et see võiks kindlasti olla üks viis aherainet ladestada ja tekitada maatikule täiendavat väärtust,” ütles Maidla vallavanem Hardi Murula. “Püramiid on selline absoluutne kujund, milles on võlu ja millel on igale inimesele mingi mõju.”

Arhitektid lasksid fantaasial lennata ning pakkusid tekkivale erakordsele keskkonnale mitmeid põnevaid kasutusvõimalusi: lisaks külastuskeskusele, hotellile ja restoranile võiks püramiidipargis koha leida ka näiteks amfiteater; sinna võiks rajada labürindi ja kalmistu, veinikeldri ja liuvälja, loomaaia ja kiriku.

“Täna räägime eelkõige maastikukujunduslikust visioonist, mis loob eelduse edasiseks arendamiseks. Praegu ei oska me keegi arvata, millises taustsüsteemis oleme kahekümne aasta pärast ja millised on siis võimalused. Amfiteater võiks üks asi olla küll – selline, kus vähemalt hooajalisi etendusi saaks anda,” arvas Murula.

Kaevandaja on väljakutseks valmis

Et aheraine Ojamaa kaevanduse rikastusvabrikust Aidu karjääri lõunaosas asuvale ladestusalale toimetada, kavatseb VKG Kaevandused ehitada poolteist kilomeetrit pika lintkonveieri. Teemaplaneering seda ette ei näinud, detailplaneeringusse aga kirjutatakse konveier juba sisse.

“Konveierit ei saa rajada enne, kui Aidu karjäär on töö lõpetanud,” kinnitas Kottise, et üksteist segama ei hakata. “Loomulikult peame arvestama ka Aidu III kaevanduse logistikaga.”

Kuidas aheraine konveierilt kuhjadesse jõuab ja püramiidideks vormub, on juba tehnika küsimus. Midagi tavatult keerulist ja suuri lisakulutusi tekitavat selles aga ei ole ning Kottise kinnitusel ollakse valmis just sel moel ladestama.

Friday, September 2, 2011

Ei ole üksi ükski maa» vol. 2?

Õhtulehe juhtkiri 2. septembril 2011 adub päris täpselt Eesti asja olemust.




Ei ole üksi ükski maa» vol. 2?


Virumaalt kostab ärevaid teateid vastuseisust katsetele asuda fosforiiti kaevandama. Kas 80ndate lõpu kuulus laul «Ei ole üksi ükski maa» saab taas aktuaalseks?
Üks Eesti taasiseseisvumiseni viinud rahvusliku ärkamise käivitajaist oli 80ndate lõpu liikumine fosforiidi kaevandamise vastu Ida-Virumaal. Oleks seda tegema hakatud, oleks Nõukogude Liidu avarustelt Eestisse juurde toodud sadu tuhandeid võõrtöölisi, lisaks oleks tolleaegne kaevandamistehnoloogia muutnud suure osa Ida-Virust elamiskõlbmatuks. Ainuüksi uurimise otstarbel puuritud augud viisid paljudest kaevudest vee või muutsid selle joogikõlbmatuks.

Nüüd pelgavad mitmed Virumaa vallajuhid, et Viru Keemia Grupi (VKG) äsja avalikustatud plaan asuda uurima fosforiidi kaevandamise võimalusi tähendab, et 80ndate lõpul kardetu rakendub ellu. Selle, mida ei suutnud Nõukogude ametkonnad, teevad nüüd teoks omamaised kapitalistid. Hoiatav näide Nauru saareriigi näol on olemas: 70% selle territooriumist on muutunud kasutuskõlbmatuks.
Keskkonnaminister on küll kinnitanud, et kaevandamisel keskkonnale tekitatav kahju oleks saadava kasuga võrreldes liiga suur, ent on ka teistsuguseid arvamusi. Eesti Looduskaitse Seltsi esimees leiab, et tänapäeval poleks see kaugeltki nii keskkonnaohtlik kui veerand sajandit tagasi. Kelle seisukoht peale jääb, pole sugugi kindel – eriti arvestades reformierakondlaste teada-tuntud sümpaatiat suurärimeeste vastu. Tahaks näha peaministrit, kes sellise ärihiiglase nagu VKG soovidele järsult ei julgeb öelda.
Viimase paarikümne aasta jooksul lisandunud uued kuulajad ei adu, et «Ei ole üksi ükski maa» polnud omal ajal mitte lihtsalt poplugu, vaid vahend ühes suuremas võitluses, kus kaalul oli eesti rahva tulevik. Annaks taevas, et tänapäeva armastatud lauljate uus põlvkond – Koit Toomed, Rosannad, Tanel Padarid – ei peaks hakkama vana protestilaulu uutel põhjustel taas linti laulma.