Viru Keemia Grupile kuuluva Ojamaa kaevanduse naabruses toimetavat Toomas Tamme grupeeringut on Riigikogu rohelised süüdistanud riigilt miljardikroonise kingituse saamises. VKGle tunduvalt suuremale mahule kaeveloa andmist pole ükski partei kingituseks siiski nimetanud. Kuigi nii VKG kui Tamm on ühtemoodi eraettevõtjad. Ainus erinevus on, et esimene rajab rahvusliku rikkuse ekspluateerimiseks allmaakaevandust, teine lahtist karjääri.
Tõsi, kuna Tammele kingitud maa ei kuulunud riigile, siis ongi tekkinud kingituse kasutuselevõtuga raskusi, mida on Tamm nii iseseisvalt kui koostöös vajalike ministritega üritanud lahendada. Et valimiskampaania ajal on IRL-i ja Reformi staapide omavaheline kommunikatsioon pärsitud, ilmuski Pealtnägijasse tavalisest vürtsikam lugu. Ei aidanud ka Juhan Partsi eilane kuulutus, et põlevkivist õliajamine on Eesti majanduspoliitika strateegiline suund.
Viru keemia grupeeringu huvid näikse MKMis olevat Tamme omadest isegi paremini turvatud. Alustades sellest, et Partsi alluvuses töötab VKG nõukogu esimees Jens Haug, keda Pealtnägijas on seni esitletud vaid avariiliste Poola lennukite eksperdina.
Tuntud ärimehi kahtlustatakse palgamõrva lavastamises
uudised.err.ee 20.10.2010 20:47
Rasmus Kagge
Riigiprokuuratuuri kahtlustuse kohaselt üritasid ärimees Oleg Ljadov, kuritegelikus ilmas tuntud Imre Arakas ja veel üks mees lavastada Šveitsi kodanikust suurärimehe Toomas Tamme osalusel tema enda palgamõrva tellimises süüdi ärimees Nikolai Reismani.
Juhtiv riigiprokurör Lavly Lepp ütles ETV saatele "Pealtnägija", et kriminaalmenetluses uuritakse, kas grupp inimesi on kunstlikult loonud tõendeid, et lavastada ärimees Nikolai Reisman süüdi ärimees Toomas Tamme tapmise tellimises.
"Kolmele isikule on esitatud kahtlustused, et nad on loonud kunstlikult süütõendeid ja mõned neist on ka teadvalt valeütlusi andnud," kinnitas Lepp.
Eelmisel nädalal said kahtlustuse kuriteos kütuseärimees ja Aseri sadama juht Ljadov, legendaarne allilmategelane Arakas ja Ida-Virumaalt pärit varem tapmise eest karistatud Enriko. "Pealtnägija" andmetel on riigiprokuratuuril kavas esitada kahtlustus kuriteos ka Tammele, kuid temaga ei ole õnnestunud õiguskaitseorganitel seni ühendust saada.
Vandenõu põhjuseks on kahe Ida-Virumaa suurärimehe Tamme ja Reismani 2008. aastal lahvatanud äritüli, kuna esimesele kuulub Kiviõli Keemiatööstus ning teisele üle 330 hektari maad, kus riik lubas keemiatööstusel põlevkivi kaevandada.
Väidetavalt oleks äritüli lahenenud Reismani süüdi lavastamisega Tamme palgamõrva tellimises, mis oleks Reismani arvatavalt pikaks ajaks vangi viinud.
Kahtlustuse kohaselt tegi Enriko Ljadovi, Arakase ja Tamme mahitusel politseile väljamõeldud ausa ülestunnistuse, et Reisman palkas ta raha eest Tamme tapma.
Mullu sügisel alustas Viru ringkonnaprokuratuur kuriteoavalduse alusel uurimist ja praeguseks menetleb seda riigiprokuratuur ning politsei- ja piirivalveameti kriminaalpolitseiosakond.
Eelmise aasta lõpus kiskus Tamm kahe eraisiku lahingusse riigi, kui Kiviõli Keemiatööstus pöördus valitsuse poole ultimaatumiga, et kui tal ei õnnestu põlevkivi kaevandamiseks enda valdusesse saada Reismanile kuuluvaid maid, sulgeb tööstus 2010. aasta lõpus uksed ning Kiviõli linna tabab sotsiaalne katastroof.
Tänavu varakevadel tegi valitsuselt korralduse saanud majandusministeerium Reismanile pakkumise, et riik maksab talle põlevkivimaade eest viis miljonit krooni või sundvõõrandab tema mittenõustumisel maad.
"Pindi Kinnisvara hinnangul on nende maade hind 780 miljonit krooni," märkis Reisman.
Reisman ja teised maaomanikud väidavad, et sundvõõrandamise läbisurumisega ja põlevkivimaade loovutamisega Šveitsi kodanikust eraisikule Toomas Tammele teeks Eesti valitsus talle vähemalt kolme miljardi krooni suuruse kingituse.
Juba 2008. aastal andis riigikogu Kiviõli Keemiatööstuse omanikfirmale Tamme Auto kiirkorras ja erandina uue kaevandusloa. Ärihai Tamme palve surusid üllatavas üksmeeles läbi Reformierakond ja Keskerakond hoolimata sellest, et üks on valitsuses ja teine opositsioonis. Roheliste fraktsioon pidas erandi andmist toona "poliitiliseks korruptsiooniks" ja võrdles seda miljardikroonise kingitusega.
Seni vaid telefonis "Pealtnägijaga" rääkinud Tamme esindaja Mikk Lõhmus tuli aga siiski kaamera ette, et veel kord kinnitada – Tamme kahtlustamine mingis lavastuses on totaalne laim.
"Saan rääkida, et 2009. aasta veebruaris liikusid Ida-Virumaal kuuldused selle kohta, et võidakse kavandada Toomas Tamme kui minu kliendi tapmist. Ja septembris 2009 laekus selle kohta konkreetne info, konkreetselt isikult ning selle alusel tegi Toomas Tamm politseisse avalduse kriminaalmenetluse algatamiseks," ütles Lõhmus.
Lõhmus lükkas kategooriliselt ümber väited nagu oleksid Tamm, Ljadov ja Arakas kohtunud ja arutanud palgamõrva lavastamist. "Toomas Tamm ei ole mitte kunagi nende isikutega kokku saanud ega sellist lavastust arutanud. Ja võin teile veel kord kinnitada, et 2009. aasta september, kui tuli fakt välja tapmise organiseerimise kohta, oli Toomas Tamm täielikult hirmunud, kes sõna otseses mõttes kardab oma elu pärast. Ja see on täiesti kindel, et Toomas Tamm ei ole nende isikutega mitte kuidagi kokku leppinud mingis lavastuses," kinnitas Lõhmus.
"Pealtnägijale" loovutas ootamatult aga tänavu jaanuaris toimunud kohtumise kõnesalvestised Ljadov, kes on üks kahtlustatavatest. Ljadov tunnistas, et lindistas ise oma kõnelused Tamme ja Arakasega, et vältida hiljem enda süüdlaseks jäämist.
Samas ei soovinud Ljadov pooleli olevale uurimisele viidates juhtumi üksikasjadesse ajakirjanikega laskuda.
Ljadovi salalintidelt jääb aga mulje, et juba 300 000 krooni "näitemängule" panustanud Toomas Tamm soovitab lõpuks plaani katki jätta ja raha juurde nõudvat Enrikot ignoreerida.
Linti kuulates tundub, et Tamm on justkui veendunud, et saab Reismani maha murda ka valetunnistaja abita, sest lintidel käib vestlus maade sundvõõrandamisest.
Ljadovi salvestisel märgib arvatavalt Toomas Tamm, et seda jama pole talle enam üldse vaja. "Minul on täitsa kama, kas ta (Reisman-toimetus) istub vanglas või käib vabalt ringi ega minu eesmärk ei ole teda kinni panna, minu eesmärk oli, et ma saan oma asjad ta käest kätte ja paistab, et nüüd me saame ilma selleta," ütles Tamm salvestisel ja viitas maade sundvõõrandamisele.
Reismani äripartner Toomas Hurt ütles "Pealtnägijale", et vastaspoole üks strateegia oli see, et Nikolai Reisman istuks võimalikult kauem vangis, et ta ärid põhja lasta.
Thursday, October 21, 2010
Sunday, October 17, 2010
Nõiakaevundus
Nõiakaev on Nabala paekivikarjääride puhul peaaegu sama mõjuga, mis oli Ojamaa kaevanduse puhul metsise mänguala. Puude, allikate ja lindude-loomade kaitsmine ületab Eestis juba päris hästi uudiskünnise, kohaliku rahva huvide eest seismine veel mitte. Lääne heaoluühiskondades, mille hulka me veel ei kuulu, on areng toimunud teistpidi - seal alustati inimeste huvidest ja seejärel jõuti looduse kaitsmiseni.
Üleskutse Urmas Sisaskilt
Tere, Looduse kutse,
Mina, Urmas Sisask, Eesti rahva nimel kuulutan Tuhala ja Nabala karstialad rahvusvahelise tähtsusega loodukaitsealadeks. 2010 aastal, 20.10 kuupäeval, 20.10 kell. Tuhala Nõiakaevu juures, mille pühitsemine toimub 20minutit ja 10 sekundit.
Lugupidamisega
Helilooja-astronoom Urmas Sisask koos Eesti Rahvaga
Lisainfo: Merje Ottmaa-Urmas Sisaski esindaja 56660067 merje.ottmaa@gmail.com
Kirja saatja: portaal Looduse Omnibuss.
Üleskutse Urmas Sisaskilt
Tere, Looduse kutse,
Mina, Urmas Sisask, Eesti rahva nimel kuulutan Tuhala ja Nabala karstialad rahvusvahelise tähtsusega loodukaitsealadeks. 2010 aastal, 20.10 kuupäeval, 20.10 kell. Tuhala Nõiakaevu juures, mille pühitsemine toimub 20minutit ja 10 sekundit.
Lugupidamisega
Helilooja-astronoom Urmas Sisask koos Eesti Rahvaga
Lisainfo: Merje Ottmaa-Urmas Sisaski esindaja 56660067 merje.ottmaa@gmail.com
Kirja saatja: portaal Looduse Omnibuss.
VKG kaevandus 35 aastaks
Mäetaguse vallalehes tunnistab VKG juhatuse liige Margus Kottise, et tehasesse viiva lintkonveieri maa kasutamiseks kavatsetakse sõlmida RMK-ga leping 35 aastaks. Mis on tähelepanuväärne, kuna Ojamaa Kaevandusele on kaeveluba välja antud 25 aastaks. Ja sellest tähtajast lähtus ka kaevanduse tootmiskeskuse septembri lõpus kinnitatud KSH. 35-aastase kaevandamise jutt on eriti huvitav ka pärast septembris esitatud Ojamaa Kaevanduse taotlust suurendada aastast lubatavat kaevemahtu 0.3 miljoni tonni võrra (praegu 2,5 miljonit tonni aastas).
Samas vallalehes on ka teade 12. oktoobrist 12. jaanuarini Kiikla rahvamajas üleval olevast Imre Peenema fotonäitusest "Põlevkivile kaotatud maa". Pealkiri jätab mulje, nagu oleks oleks Ida-Virumaad uuristanud üksteise võidu mitte fashistid, kommunistid ja kapitalistid, vaid sellega on hakkama saanud Isand Põlevkivi isiklikult. Loodan jõuda näitust vaatama usus, et autori objektiivi ette on jäänud peale põlevkivi ka selle kaevandamise korraldajad.
VKG raiub lintkonveierile metsa teed
Mäetaguse Elu, Oktoober, Nr 9 (178) 2010
VKG alustas Ojamaalt Kohtla-Järvele kulgeva põlevkivikonveieri tarvis tee rajamist, see peaks plaanide kohaselt valmima tuleva aasta veebruari alguseks.
Konveieri trassi alal, mis on 12,5 km pikk, raiutakse võsa ja langetatakse puid. OÜ VKG Kaevandused juhatuse liikme Margus Kottise sõnul lähevad mahavõetud puud müüki. „Linnas loetakse täpselt kokku, kui palju puid maha võetakse, metsa seisukohalt on see suhteliselt väike kogus,“ ütles Kottise.
"Trass on kogu pikkuses maha märgitud, meile kuuluvate maade peale on raadamisload olemas, meil on
kokkulepe RMKga neile kuuluvatel maadel raadamiseks, samuti on meil kokkulepped naaberkruntide
omanikega," rääkis Kottise. RMK-le kuuluvate maade kasutamiseks sõlmib VKG kuni 35 aastaks, see on konveieri kasutusea lõpuni, piiratud asjaõiguse lepingud. Esialgu tegutsetakse RMK juhatuse nõusolekul, ütles
Kottise.
Tema sõnul on lintkonveier põlevkivi transportimiseks kõige keskkonnasõbralikum võimalus. Konveier suudab ühes tunnis toimetada kaevandusest õlivabrikusse 700 tonni põlevkivi. 30 tonni peale võtvaid autosid läheks sama koguse jaoks tarvis peaaegu veerandsada.
Ekskursioon kaevandusse
Kottise ütles, et lähiajal algatatakse vallas kaevandusala detailplaneeringu arutelu. Siis on VKG-l plaanis korraldada kaevanduse territooriumile ja kaevandusse endasse külaskäik, kus huvilistest kohalikud inimesed
näeksid, mis kaevanduses toimub.
„Meiepoolne plaan on olemas, nüüd peab täpsemalt läbi mõtlema, kuidas seda korraldada, sest üle 10 inimese korraga kaevandusse viia ei saa,“ sõnas Kottise.
Kaevanduse ekskursiooni idee on heaks kiitnud ka vallavanem Aivar Surva, tema sõnul oleks see üks võimalus, kuidas kohalikud inimesed saaksid kaevanduse tegemistest parema ülevaate.
ME
Samas vallalehes on ka teade 12. oktoobrist 12. jaanuarini Kiikla rahvamajas üleval olevast Imre Peenema fotonäitusest "Põlevkivile kaotatud maa". Pealkiri jätab mulje, nagu oleks oleks Ida-Virumaad uuristanud üksteise võidu mitte fashistid, kommunistid ja kapitalistid, vaid sellega on hakkama saanud Isand Põlevkivi isiklikult. Loodan jõuda näitust vaatama usus, et autori objektiivi ette on jäänud peale põlevkivi ka selle kaevandamise korraldajad.
VKG raiub lintkonveierile metsa teed
Mäetaguse Elu, Oktoober, Nr 9 (178) 2010
VKG alustas Ojamaalt Kohtla-Järvele kulgeva põlevkivikonveieri tarvis tee rajamist, see peaks plaanide kohaselt valmima tuleva aasta veebruari alguseks.
Konveieri trassi alal, mis on 12,5 km pikk, raiutakse võsa ja langetatakse puid. OÜ VKG Kaevandused juhatuse liikme Margus Kottise sõnul lähevad mahavõetud puud müüki. „Linnas loetakse täpselt kokku, kui palju puid maha võetakse, metsa seisukohalt on see suhteliselt väike kogus,“ ütles Kottise.
"Trass on kogu pikkuses maha märgitud, meile kuuluvate maade peale on raadamisload olemas, meil on
kokkulepe RMKga neile kuuluvatel maadel raadamiseks, samuti on meil kokkulepped naaberkruntide
omanikega," rääkis Kottise. RMK-le kuuluvate maade kasutamiseks sõlmib VKG kuni 35 aastaks, see on konveieri kasutusea lõpuni, piiratud asjaõiguse lepingud. Esialgu tegutsetakse RMK juhatuse nõusolekul, ütles
Kottise.
Tema sõnul on lintkonveier põlevkivi transportimiseks kõige keskkonnasõbralikum võimalus. Konveier suudab ühes tunnis toimetada kaevandusest õlivabrikusse 700 tonni põlevkivi. 30 tonni peale võtvaid autosid läheks sama koguse jaoks tarvis peaaegu veerandsada.
Ekskursioon kaevandusse
Kottise ütles, et lähiajal algatatakse vallas kaevandusala detailplaneeringu arutelu. Siis on VKG-l plaanis korraldada kaevanduse territooriumile ja kaevandusse endasse külaskäik, kus huvilistest kohalikud inimesed
näeksid, mis kaevanduses toimub.
„Meiepoolne plaan on olemas, nüüd peab täpsemalt läbi mõtlema, kuidas seda korraldada, sest üle 10 inimese korraga kaevandusse viia ei saa,“ sõnas Kottise.
Kaevanduse ekskursiooni idee on heaks kiitnud ka vallavanem Aivar Surva, tema sõnul oleks see üks võimalus, kuidas kohalikud inimesed saaksid kaevanduse tegemistest parema ülevaate.
ME
Monday, October 11, 2010
Kaevandusohvrid jälle talumistasuta
Sotsid ja õiguskantsler on toredad küll, leides, et elektriliinide ja muude avalikes huvides toimivate tehnovõrkude rajamisel tuleb maaomanikele hakata maksma õiglast talumistasu. Muuhulgas seepärast, et omanikud ei saa sinna enam ehitada. Kaevanduste puhul, mille toodangust muide suurem osa sellestsamast elektrist ju genereeritaksegi ja mis samuti põhjustavad elanikele müra, vibratsiooni jpm ebamugavusi ja seavad maaomanikele suuri ehituspiiranguid, sotsid ega õiguskantsler talumistasu maksmisest paraku ei räägi. Kuigi sellesama põhiseaduse sellesama paragrahvi järgi peaks kõikide omand olema võrdselt kaitstud. Nii ka näiteks riigiettevõtte Eesti Energia Kaevanduste, VKG Ojamaa Kaevanduse kui ka kaevanduste peal asuvate Mäetaguse valla maaomanike huvid.
Sotsid: omanikele tuleb maksta õiglast talumistasu
www.DELFI.ee
11. oktoober 2010 15:47
Sotsiaaldemokraatlik Erakond algatas täna riigikogus eelnõu, mille eesmärk on kindlustada õiglase talumistasuga inimesed, kelle kinnistutel asuvad avalikes huvides vajalikud tehnovõrgud- või rajatised.
„Õiguskantsler teatas suvel, et tehnovõrkude talumiskohustuse eest makstavate tasude suurus on vastuolus põhiseadusega. Ühtlasi tegi ta riigikogule ettepaneku muuta seadusi nii, et kinnisasjade omanikud hakkaksid saama piisavat tasu. Õiguskomisjon toetas õiguskantsleri seisukohti, kuid ei pidanud paraku eelnõu algatamist reaalseks,“ selgitas sotsiaaldemokraatide fraktsiooni esimees Eiki Nestor.
Sotside esitatud otsuse eelnõu järgi peab valitsus hiljemalt 15. detsembriks tooma riigikogu ette asjaõigusseaduse ja asjaõigusseaduse rakendamise seaduse muudatused, mis osutatud vea ära parandavad ja talumistasu õiglaseks teevad.
„Inimesed, kelle maalt lähevad läbi kas või kõrgepingiliinid, on sunnitud taluma mitmeid piiranguid ja kitsendusi, näiteks ei saa nad liinide alla või lähistele ehitada. On selge, et inimestele tuleb maksa viisakat tasu nii nagu märkis ka õiguskantsler,“ nentis Nestor.
Loe veel:
Riigikogu toetas õiguskantslerit: tehnovõrkude talumise eest peab rohkem maksma
ERR: Teder: elektriliinide talumise eest makstakse liiga vähe
http://www.delfi.ee/archive/article.php?id=33801765
Sotsid: omanikele tuleb maksta õiglast talumistasu
www.DELFI.ee
11. oktoober 2010 15:47
Sotsiaaldemokraatlik Erakond algatas täna riigikogus eelnõu, mille eesmärk on kindlustada õiglase talumistasuga inimesed, kelle kinnistutel asuvad avalikes huvides vajalikud tehnovõrgud- või rajatised.
„Õiguskantsler teatas suvel, et tehnovõrkude talumiskohustuse eest makstavate tasude suurus on vastuolus põhiseadusega. Ühtlasi tegi ta riigikogule ettepaneku muuta seadusi nii, et kinnisasjade omanikud hakkaksid saama piisavat tasu. Õiguskomisjon toetas õiguskantsleri seisukohti, kuid ei pidanud paraku eelnõu algatamist reaalseks,“ selgitas sotsiaaldemokraatide fraktsiooni esimees Eiki Nestor.
Sotside esitatud otsuse eelnõu järgi peab valitsus hiljemalt 15. detsembriks tooma riigikogu ette asjaõigusseaduse ja asjaõigusseaduse rakendamise seaduse muudatused, mis osutatud vea ära parandavad ja talumistasu õiglaseks teevad.
„Inimesed, kelle maalt lähevad läbi kas või kõrgepingiliinid, on sunnitud taluma mitmeid piiranguid ja kitsendusi, näiteks ei saa nad liinide alla või lähistele ehitada. On selge, et inimestele tuleb maksa viisakat tasu nii nagu märkis ka õiguskantsler,“ nentis Nestor.
Loe veel:
Riigikogu toetas õiguskantslerit: tehnovõrkude talumise eest peab rohkem maksma
ERR: Teder: elektriliinide talumise eest makstakse liiga vähe
http://www.delfi.ee/archive/article.php?id=33801765
KK-minister tunnistas kaevanduse ränka mõju kinnisvara hindadele
Riigikogu 2010.a. 27. septembri stenogrammis
http://www.riigikogu.ee/?op=steno&stcommand=stenogramm&date=1285589100#pk6943
on Lembit Kaljuveelt sisukas kaevandusteemalise arupärimine, mille kohta ajakirjanduses ei ilmunud silpigi. Minister tunnistab muuhulgas, et eriti põlevkivikaevanduste mõju kinnisvara hindadele on ränk (erinevalt sama ministeeriumi poolt kinnitatud KSHdest, mis olulist mõju kinnistute hinnale kategooriliselt eitavad). Samuti ütleb minister, et kohalikele elanikele/maaomanikele kompensatsioonide maksmiseks on omavalitsustel vabad käed ning rohkelt raha, mida nad saavad riigi kogutavatest keskonnatasudest. Riigikogu rohelistele teeb kaevealadel asuva kinnisvara hindade langus pahatihti veel lihtsalt nalja.
7. 17:26 Arupärimine kaevanduste probleemide kohta (nr 494)
Esimees Ene Ergma
Järgmine on Riigikogu liikmete Lembit Kaljuvee, Tiit Kuusmiku, Olga Sõtniku, Lauri Laasi ja Valeri Korbi 3. augustil esitatud arupärimine kaevanduste probleemide kohta. Palun kõnepulti kolleeg Lembit Kaljuvee!
Lembit Kaljuvee
Proua esimees! Head kolleegid! Head ministrid! On tõsi, et kaevandamisküsimused on kõikides riikides ja ka Eestis olnud aktuaalsed, vahel rohkem, vahel vähem. Aga tänavu kevadel kerkisid jälle päris teravalt üles kaevandamisloa probleemid nii siin Harjumaal seoses paekivikarjääridega kui ka Ida-Virumaal seoses uue põlevkivimaardla avamisega.
Tõesti, kaevanduslubadega seonduv on olnud probleem. Nii teadlased kui poliitikud on sel teemal erinevaid probleeme tõstatanud ja on leitud, et Eestis ei ole need asjad riigi poolt kõige paremini reguleeritud. Seoses sellega me tegime suvel ühe arupärimise keskkonnaminister Jaanus Tamkivile. Ja see arupärimine kõlab järgmiselt.
Tallinna Tehnikakõrgkooli professor Rein Einasto väidab, et Eestis pole maavarade kaevandamisel loodushoid ja säästlikkus sugugi esikohal, maavarauuringute tegemine ja rahastamine aga on jäetud kaevandajate kätte. Näiteks millest on tingitud see, et seni on eranditult kõik juba kaevandamistega algatatud keskkonnamõjude hindamised lõppenud loa saamisega? "See on tingitud sellest, et kes maksab, selle muusikat mängitakse," tõdeb professor. "Mitte ministeerium või mingi veel neutraalsem organ või looduskaitse ei telli keskkonnamõjude hindamist, vaid ikka seesama firma, kes taotleb seda krunti, tema tellib ja ka maksab. Loomulikult on tellijad huvitatud, et see kõik nende kasuks pöörduks. Seetõttu on alati tulemuseks, et leitakse, et nii raskeid keskkonnamõjusid ei ole, et otsus võiks negatiivseks osutuda."
Samuti kinnitab Einasto, et enamikus riikides on nii, et elanikud, kes maavarade kasutamise tõttu peavad kannatama keskkonnamuutuste mõjusid, saavad teatud dotatsiooni, lisapensioni või mingit muud hüvitist. See käib kõigi elanike kohta, kes elavad selles piirkonnas. Kui suur see hüvitis on, sõltub riigi jõukusest, aga saavad kõik, kes kohapeal elavad. Seega lahendus, mida me Eestis näeme, on, et inimesed, kes seal kohapeal elavad, saaksid otseselt hüvitisi, kui nad kannatavad.
Teine pool meie arupärimisest lähtub sellest, et enamikus arenenud riikides on nii, et riik tellib keskkonnauuringud ja pärast seda, kui uuring on tehtud, korraldatakse konkurss ettevõtete vahel, kes on maavara kasutamisest huvitatud. Ja konkursi võitja kompenseerib riigile kulud, mis riik teinud on, ja saab õiguse maavara kaevandada.
Meil on ministrile kaks küsimust, millest esimene puudutab siis otsest kompenseerimist kohalikele elanikele ja teine korra muutmist niimoodi, et riik telliks ja suunaks maavarade kasutamist. Palun, härra minister, vastake nendele küsimustele!
Esimees Ene Ergma
Suur tänu, kolleeg Lembit Kaljuvee! Palun veel kord kõnepulti lugupeetud ministri!
Keskkonnaminister Jaanus Tamkivi
Austatud juhataja, lugupeetud arupärijad! Niisiis kaks küsimust kaevandamisvaldkonnast.
Esiteks: "Kas Eesti peaks kehtestama olukorra, et keskkonnamõjude hindamise maksaks kinni riik, mitte kaevandaja, vältimaks maavaradega seotud uuringutulemuste kallutatust?" Keskkonnaministeerium üldiselt ei saa nõustuda sellise olukorra kehtestamisega, kus riik hakkaks maksma kaevandajate eest. Hindamise kulutuste õiglane jaotamine eeldab, et kes saab tulu, see peab ka maksma kahju ärahoidmise meetmete eest. Keskkonnamõju hindamine on vahend, mida kasutatakse laialdaselt, et analüüüsida kavandatava tegevuse keskkonnamõju ja vältida selle tegevuse tulemusena tekkida võivat kahju või leida lahendusteid vähemalt kahju vähendamiseks. Siin rakendub "saastaja maksab" põhimõte, mille järgi kulud, mida tehakse saastuse vältimiseks või piiramiseks, katab saastaja ja reeglina ei ole sellistel puhkudel Euroopa Liidus riigi abi lubatud.
Täiendavalt veel nii palju, et keskkonnamõjude hindajad on teatavasti Eesti Vabariigis kõik litsentseeritud ja usun, et nad teevad oma tööd ausalt ja südametunnistusega.
Mida riik selles osas veel teha saaks? Me oleme ministeeriumis arutanud ja kaalunud, mis oleks kõige mõttekam teha ilma, et me peaksime seda raamatupidaja rolli endale võtma. Äkki võiks kaevandusettevõte maksta selle raha riigile ja riik valib keskkonnamõjude hindaja. Võib-olla peaks täiendavalt veel auditeerima keskkonnamõju hindajate tegevust ja mõna aja pärast kontrollima, kas nende järeldused on õiged olnud. Niisugune auditeerimise võimalus võtaks ära tahtmise kirjutada kokku seda, mis teinekord võib-olla päris aus ei ole.
Aga ütlen veel kord, et süsteem rajaneb sellele, et keskkonnamõju hindajad on litsentseeritud ja vastavalt sellele peavad nad ka tegutsema. See oli vastus esimesele küsimusele.
Teine küsimus: "Kas Eestis peaks looma kompensatsioonimehhanismi nendele elanikele, kelle elamute piirkonda jääb maavarade kaevandamine? Kas te toetate sellist lisapensioni loomise ideed, millele viitab Rein Einasto? Ressursitasu läheb valla eelarvesse, aga ometi peaksid täiendavaid kompensatsioone saama just nimelt konkreetse piirkonna elanikud, kelle elukoht saab kaevandamiste läbi enim kannatada ja kelle kinnisvara väärtus kahaneb?" Euroopas valitseb üldiselt suund sellele, et kohalikele omavalitsustele antakse seadusega tagatud iseseisev tulubaas ja seadusandja määrab ka ülesanded, mis kohalikel omavalitsustel tuleb kindlasti täita. Ülejäänu on juba kohaliku omavalitsuse otsustada, missuguseid lisafunktsioone ta täidab, missuguseid täiendavaid teenuseid ta oma heal äranägemisel otsustab osutada ja missuguseid mitte.
Keskkonnatasudena laekuv raha jaguneb kohaliku omavalitsuse ja riigieelarve vahel. Riigieelarvesse kantav keskkonnaraha on kasutamise seisukohalt sihtotstarbeline, see on ette nähtud keskkonnaseisundi hoidmiseks ja keskkonnakahjustuste heastamiseks, kohalike omavalitsuste eelarve kasutamise üle aga otsustab volikogu. Keskkonnaministeeriumi tegevus on suunatud peamiselt looduskasutuse ja keskkonnakaitse tasakaalustatud arengu tagamisele, sinna hulka kuuluvad riigi keskkonna- ja looduskaitse korraldamine, loodusvarade kasutamise, kaitse ja arvestamise korraldamine. Keskkonnaministeerium ei ole pädev otsustama, kuidas peaks kohalik omavalitsus keskkonnatasudena laekuvat raha kasutama, kas kompensatsioonide maksmiseks või pakutud lisapensionide maksmiseks.
Aga toon teile näitena mõned arvud. Mul on siin üks tabel, mis puudutab otseselt kaevandustasusid, millest praegu jutt käib. 2009. aastal jaotusid need järgmiselt.
Maavarade kaevandamise õiguse tasu laekus riigieelarvese kokku 119 miljonit 410 000 krooni, kohalike omavalitsuste eelarvesse laekus 163 miljonit 514 000 krooni. Tahan öelda, et kui sellist lisapensionide või millegi muu maksmist kohalikul tasandil peetakse vajalikuks ja niimoodi otsustatakse, siis nende summade ulatuses on kohalike omavalitsuste käed vabad, nad saavad seda raha selleks kasutada. Nagu te nägite, maavarade kaevandamise õiguse tasust suurem osa laekus kohalikele omavalitsustele ja väiksem osa riigile.
Esimees Ene Ergma
Suur tänu, härra minister! Teile on küsimusi. Palun, kolleeg Helle Kalda!
Helle Kalda
Lugupeetud minister! Juba eelmises arupärimises tõstatati küsimus kogukonnast. Ka selle arupärimise preambulis on välja toodud, et kohalikud elanikud, kogukonnad, volikogud on vastu väga paljudele otsustele. Viimasel ajal on tõstatatud näiteks Tuhala ja Jõelähtme probleemid. Sellest hoolimata, et kohalikud omavalitsused ja kogukonnad on vastu, annate te ikkagi õiguse kaevandada. Mul on küsimus: kas kaevandada pole võimalik kuskil mujal, kus elukeskkond halvemaks ei lähe? Ja mida peavad kogukonnad tegema, et oma õigusi kaitsta?
Keskkonnaminister Jaanus Tamkivi
Aitäh selle küsimuse eest! Päris tavapärane praktika see siiski ei ole! Sellele süüdistusele ma vaidlen küll vastu, et valitsus annab pidevalt vastu kohalike kogukondade või kohalike omavalitsuste tahtmist kaevanduslubasid välja. Tegelikult on need väga erakordsed juhtumid ja neid analüüsitakse väga pikalt. Nabalas ei ole me siiamaani mingit luba andnud ning lähitulevikus ja võib-olla ka kaugemas tulevikus ilmselt ei anna ka. Eks seda näitab tulevik. Mis puudutab Jõelähtmet, siis see protsess, need analüüsid algasid juba aastal 2006, kui ma ei eksi, või isegi veel varem. Tänavu valitsus otsustas, et nendes vastuväidetes on ka palju põhjendamatut. Mis on valitsuse ja Keskkonnaministeeriumi kui ressursi valdaja probleem? Just see, et igas regioonis peaks olema tagatud mingi ehitusmaavaradega varustuse kindlus ja paratamatult kusagil peab olema ka mõni koht, kus kaevandatakse. Aga sellist asulat, kus kaevandamine kohalikele elanikele meeldiks – sellist asulat ei ole!
Esimees Ene Ergma
Palun, kolleeg Mart Jüssi!
Mart Jüssi
Lugupeetud minister! Ma tulin siin neid arutelusid jälgides ühele mõttele, mida ma tahaks teiega jagada. Tehnovõrkude, tuuleparkide, kaevanduste ja muu sellise keskkonnakasutuse taluvuse puhul on alati täheldatav tendents, et kui selle eest midagi tagasi saab, siis see taluvus kuidagi nagu iseenesest suureneb. Teisest küljest on väidetav kahju, mis tekib keskkonnale või üldse meie ümber, pahatihti – ma rõhutan sõna "pahatihti" – mõõdetav kinnisvara väärtuse vähenemisega. Kui pannakse tuulik püsti, siis kellegi kinnisvara väärtus väheneb, kui tehakse auk maa sisse, siis jälle kinnisvara väärtus väheneb. Inimesed oleksid pidevalt nagu kodu müügi seisundis. Mis ühikutes teie Keskkonnaministeeriumis tavaliselt keskkonnale tekitatud kahju mõõdate?
Keskkonnaminister Jaanus Tamkivi
Mis puutub kinnisvara väärtuse vähenemisse ja sellesse, kuidas seda mõõta, siis kõige drastilisem selles valdkonnas on muidugi põlevkivi kaevandamine, mille puhul järelmõju võib olla väga pikaaegne. Maapind, mis on alt tühjaks kaevatud, hakkab ühel või teisel põhjusel liikuma ja rikub kinnisvara, mis sinna peale on ehitatud. See on aga muidugi eraldi valdkond. Mis puutub ehitusmaavarade kaevandamisse lahtisel meetodil, siis sageli on nii, et me ei vaata kogu selle protsessi tervet eluringi. Tõepoolest, kaevandamisperioodil võib selles piirkonnas kinnisvara väärtus väheneda, kuna seal toimub nagu tööstuslik tootmine. Aga kui rekultiveerimise projektid on koostatud asjatundlikult ja heal tasemel, siis pigem võib tulevikus kinnisvara väärtus kasvada. Vanad kaevandused ja karjäärid on võimalik rekultiveerida niimoodi, et see lisab kinnisvarale väärtust, kui seda asjatundlikult teha. See ei pruugi niimoodi jääda, et kohaliku kinnisvara väärtus on jäävalt kahanenud. Mõned aastad võib see aga tõesti niimoodi olla, kui kaevandamine käib.
Esimees Ene Ergma
Rohkem küsimusi ei ole. Suur tänu, härra keskkonnaminister! Avan läbirääkimised. Kõigepealt kutsun kõnetooli kolleeg Lembit Kaljuvee.
Lembit Kaljuvee
Aitäh, proua esimees! Hea minister! Lugupeetud kolleegid! Mina olen seitse aastat tegelnud Kundas tsemendi tooraine kaevandamisega ja töötanud kaheksa aastat Eesti Põlevkivis, kus põlevkivi kaevandamine oli põhitegevus. Ja ma võin öelda, et ühes osas oli ministril õigus: seal, kus maavara kaevandatakse, nendele kohalikele inimestele, kes kaevanduse piirkonda jäävad, see asi ei meeldi. Aga küsimus on ka selles, kas maavara olemasolu tähendab riigile või konkreetse piirkonna rahvale rikkust või hävingut. Tegelikult tähendab igasugune vara rumalale inimesele, rumalale riigile hävingut ja targale vähemalt rikkuse allikat. Meie tahaksime siin Eestimaal, et maavarasid, mis meil olemas on – need ei ole võib-olla kõige atraktiivsemad maavarad, aga tonnides on neid palju –, kasutataks targalt: kasutataks keskkonnasäästlikult ja ka arvestadses kohalike inimeste huvisid. Meie arupärimises sisaldunud kaks küsimust pidasidki silmas seda, et kohalikule elanikkonnale, kes kaevanduspiirkonda jääb, kompenseeritaks nii nagu härra Jüssigi soovitas kahju peaaegu täies mahus. Ja seda on ka võimalik teha. Sel juhul oleksid inimesed rahul. Nad saaksid soovi korral ära kolida ja ehitada oma maja kuskile mujale. See on asja üks külg.
Teine külg on see, et riik tõesti planeeriks maavara kasutamist. Me tahame öelda, et praegune maavara kasutuse lubade süsteem vajab kindlasti täiendamist ja parandamist. Siin peaks riik suutma rohkem kaasa rääkida ja just tahtma rohkem kaasa rääkida – kus maavarasid kasutada, kui suurel määral ja millistel tingimustel. Et keskkonnauuringuid tegevatel firmadel on litsentsid, see on hea. Nii see peabki olema, teisiti ei saagi olla. Aga süsteem, mis käivitati peaaegu kümme aastat tagasi, ei taga enam tarka ja tänapäevast maavarade kasutamist, on tegu põlevkivi või mõne muu loodusvaraga.
Väga hea näide on see, kui me siin Riigikogus langetasime otsuse anda kaevandusluba Kiviõli Keemiatehasele. Seni nad seal kaevandama pole saanud hakata, sest see luba lihtsalt sellisel moel ei võimalda seda. Ei võimalda, sest jälle on tekkinud needsamad kaks küsimust: kes annab loa välja, kuidas see välja antakse ja kuidas kompenseeritaks kaevandamine kohalikele elanikele. Nende teemadega tuleks Keskkonnaministeeriumis tegelda, need asjad tuleks üle vaadata ning teha need kohalikele suupärasemaks ja ettevõtjate silmis paremaks.
Esimees Ene Ergma
Suur tänu, kolleeg Lembit Kaljuvee! Palun nüüd kõnepulti kolleeg Aleksei Lotmani!
Aleksei Lotman
Lugupeetud Riigikogu esimees! Head kolleegid! Hea minister! Tähelepanu maavarade kaevandamisele on kahtlemata õigustatud. Tegemist on ettevõtmisega, millel on väga suur keskkonnamõju, aga millest me paraku täielikult tänapäeva maailmas ei pääse. Arupärijad tõstatasid paar olulist küsimust, millest esimene puudutas keskkonnamõjude hindamise objektiivsust. Loomulikult on selge, nagu ka minister ütles, et keskkonnamõju hindamise eest peab ühel või teisel viisil ikkagi maksma see, kes on kaevandamisest huvitatud, ehk siis arendaja. Samas on ilmne, et see süsteem, mis meil praegu kehtib ja mis paraku ka mujal maailmas on üldlevinud, hakkab ennast ammendama. Kui arendaja ise keskkonnamõju hindamise tellib, siis ei ole võimalik tagada täielikku erapooletust. Me näeme seda rahvusvahelises ulatuses kasvõi Nord Streami juhtumi puhul.
Nii ongi Eestis kohalikud inimesed kaotanud usu keskkonnamõju hindamise objektiivsusesse ja kuigi meil tehakse neid tegelikult valdavalt objektiivselt, kui inimesed sellesse protsessi ei usu, siis ei ole võimalik seda korralikult läbi viia.
Seetõttu on keskkonnamõju hindamise seaduse muutmise eelnõu, mida keskkonnakomisjon praegu menetleb, väga oluline ja me peame leidma viisi, kuidas teha nii, et analüüs tellitaks tõesti objektiivselt. Seda ei tohi teha vahetult arendaja, aga maksmine peaks jääma ikkagi arendajale. See viis tuleb leida ja see oleks üsna innovaatiline. Eesti oleks selle uuendusega üks esimesi riike maailmas, aga ma arvan, et meil ei maksa seda karta.
Teine võimalus kaevandamine mõistlikumaks muuta oleks kaevandatava materjali ressursitasude otsustav suurendamine, eriti uute kaevanduste puhul, mida ei ole veel avatud. See paneks paljud asjad õigesti paika.
Kolmandaks tuleks lõpetada Metsiku Lääne elukorraldus ja minna üle tsiviliseeritud turumajandusele. See tähendaks seda, et senise üsna üldsõnalise ehitusmaavarade arengukava asemel tuleks koostada üsna detailne kava koos korralike planeeringutega, mille alusel oleks võimalik näiteks riigile kuuluvaid maavarasid aastaks prognoositud mahtude piires panna enampakkumisele. Praegu meil arvatakse, et riigile kuuluva maavara kaevandamine on justkui igaühe õigus: mina nõuan, et mulle antaks siin tehtava geoloogilise uuringu loa, ja sealt hakkab asi edasi ketrama.
Riik peaks ise need asjad kõigepealt ära tegema ja edasi panema ressursid enampakkumisele. Riik saaks sellest rohkem tulu ja protsess oleks hoopis mõistlikumalt korraldatud. Aitäh!
Esimees Ene Ergma
Suur tänu, kolleeg Aleksei Lotman! Rohkem kõnesoove ei ole. Lõpetan läbirääkimised.
http://www.riigikogu.ee/?op=steno&stcommand=stenogramm&date=1285589100#pk6943
on Lembit Kaljuveelt sisukas kaevandusteemalise arupärimine, mille kohta ajakirjanduses ei ilmunud silpigi. Minister tunnistab muuhulgas, et eriti põlevkivikaevanduste mõju kinnisvara hindadele on ränk (erinevalt sama ministeeriumi poolt kinnitatud KSHdest, mis olulist mõju kinnistute hinnale kategooriliselt eitavad). Samuti ütleb minister, et kohalikele elanikele/maaomanikele kompensatsioonide maksmiseks on omavalitsustel vabad käed ning rohkelt raha, mida nad saavad riigi kogutavatest keskonnatasudest. Riigikogu rohelistele teeb kaevealadel asuva kinnisvara hindade langus pahatihti veel lihtsalt nalja.
7. 17:26 Arupärimine kaevanduste probleemide kohta (nr 494)
Esimees Ene Ergma
Järgmine on Riigikogu liikmete Lembit Kaljuvee, Tiit Kuusmiku, Olga Sõtniku, Lauri Laasi ja Valeri Korbi 3. augustil esitatud arupärimine kaevanduste probleemide kohta. Palun kõnepulti kolleeg Lembit Kaljuvee!
Lembit Kaljuvee
Proua esimees! Head kolleegid! Head ministrid! On tõsi, et kaevandamisküsimused on kõikides riikides ja ka Eestis olnud aktuaalsed, vahel rohkem, vahel vähem. Aga tänavu kevadel kerkisid jälle päris teravalt üles kaevandamisloa probleemid nii siin Harjumaal seoses paekivikarjääridega kui ka Ida-Virumaal seoses uue põlevkivimaardla avamisega.
Tõesti, kaevanduslubadega seonduv on olnud probleem. Nii teadlased kui poliitikud on sel teemal erinevaid probleeme tõstatanud ja on leitud, et Eestis ei ole need asjad riigi poolt kõige paremini reguleeritud. Seoses sellega me tegime suvel ühe arupärimise keskkonnaminister Jaanus Tamkivile. Ja see arupärimine kõlab järgmiselt.
Tallinna Tehnikakõrgkooli professor Rein Einasto väidab, et Eestis pole maavarade kaevandamisel loodushoid ja säästlikkus sugugi esikohal, maavarauuringute tegemine ja rahastamine aga on jäetud kaevandajate kätte. Näiteks millest on tingitud see, et seni on eranditult kõik juba kaevandamistega algatatud keskkonnamõjude hindamised lõppenud loa saamisega? "See on tingitud sellest, et kes maksab, selle muusikat mängitakse," tõdeb professor. "Mitte ministeerium või mingi veel neutraalsem organ või looduskaitse ei telli keskkonnamõjude hindamist, vaid ikka seesama firma, kes taotleb seda krunti, tema tellib ja ka maksab. Loomulikult on tellijad huvitatud, et see kõik nende kasuks pöörduks. Seetõttu on alati tulemuseks, et leitakse, et nii raskeid keskkonnamõjusid ei ole, et otsus võiks negatiivseks osutuda."
Samuti kinnitab Einasto, et enamikus riikides on nii, et elanikud, kes maavarade kasutamise tõttu peavad kannatama keskkonnamuutuste mõjusid, saavad teatud dotatsiooni, lisapensioni või mingit muud hüvitist. See käib kõigi elanike kohta, kes elavad selles piirkonnas. Kui suur see hüvitis on, sõltub riigi jõukusest, aga saavad kõik, kes kohapeal elavad. Seega lahendus, mida me Eestis näeme, on, et inimesed, kes seal kohapeal elavad, saaksid otseselt hüvitisi, kui nad kannatavad.
Teine pool meie arupärimisest lähtub sellest, et enamikus arenenud riikides on nii, et riik tellib keskkonnauuringud ja pärast seda, kui uuring on tehtud, korraldatakse konkurss ettevõtete vahel, kes on maavara kasutamisest huvitatud. Ja konkursi võitja kompenseerib riigile kulud, mis riik teinud on, ja saab õiguse maavara kaevandada.
Meil on ministrile kaks küsimust, millest esimene puudutab siis otsest kompenseerimist kohalikele elanikele ja teine korra muutmist niimoodi, et riik telliks ja suunaks maavarade kasutamist. Palun, härra minister, vastake nendele küsimustele!
Esimees Ene Ergma
Suur tänu, kolleeg Lembit Kaljuvee! Palun veel kord kõnepulti lugupeetud ministri!
Keskkonnaminister Jaanus Tamkivi
Austatud juhataja, lugupeetud arupärijad! Niisiis kaks küsimust kaevandamisvaldkonnast.
Esiteks: "Kas Eesti peaks kehtestama olukorra, et keskkonnamõjude hindamise maksaks kinni riik, mitte kaevandaja, vältimaks maavaradega seotud uuringutulemuste kallutatust?" Keskkonnaministeerium üldiselt ei saa nõustuda sellise olukorra kehtestamisega, kus riik hakkaks maksma kaevandajate eest. Hindamise kulutuste õiglane jaotamine eeldab, et kes saab tulu, see peab ka maksma kahju ärahoidmise meetmete eest. Keskkonnamõju hindamine on vahend, mida kasutatakse laialdaselt, et analüüüsida kavandatava tegevuse keskkonnamõju ja vältida selle tegevuse tulemusena tekkida võivat kahju või leida lahendusteid vähemalt kahju vähendamiseks. Siin rakendub "saastaja maksab" põhimõte, mille järgi kulud, mida tehakse saastuse vältimiseks või piiramiseks, katab saastaja ja reeglina ei ole sellistel puhkudel Euroopa Liidus riigi abi lubatud.
Täiendavalt veel nii palju, et keskkonnamõjude hindajad on teatavasti Eesti Vabariigis kõik litsentseeritud ja usun, et nad teevad oma tööd ausalt ja südametunnistusega.
Mida riik selles osas veel teha saaks? Me oleme ministeeriumis arutanud ja kaalunud, mis oleks kõige mõttekam teha ilma, et me peaksime seda raamatupidaja rolli endale võtma. Äkki võiks kaevandusettevõte maksta selle raha riigile ja riik valib keskkonnamõjude hindaja. Võib-olla peaks täiendavalt veel auditeerima keskkonnamõju hindajate tegevust ja mõna aja pärast kontrollima, kas nende järeldused on õiged olnud. Niisugune auditeerimise võimalus võtaks ära tahtmise kirjutada kokku seda, mis teinekord võib-olla päris aus ei ole.
Aga ütlen veel kord, et süsteem rajaneb sellele, et keskkonnamõju hindajad on litsentseeritud ja vastavalt sellele peavad nad ka tegutsema. See oli vastus esimesele küsimusele.
Teine küsimus: "Kas Eestis peaks looma kompensatsioonimehhanismi nendele elanikele, kelle elamute piirkonda jääb maavarade kaevandamine? Kas te toetate sellist lisapensioni loomise ideed, millele viitab Rein Einasto? Ressursitasu läheb valla eelarvesse, aga ometi peaksid täiendavaid kompensatsioone saama just nimelt konkreetse piirkonna elanikud, kelle elukoht saab kaevandamiste läbi enim kannatada ja kelle kinnisvara väärtus kahaneb?" Euroopas valitseb üldiselt suund sellele, et kohalikele omavalitsustele antakse seadusega tagatud iseseisev tulubaas ja seadusandja määrab ka ülesanded, mis kohalikel omavalitsustel tuleb kindlasti täita. Ülejäänu on juba kohaliku omavalitsuse otsustada, missuguseid lisafunktsioone ta täidab, missuguseid täiendavaid teenuseid ta oma heal äranägemisel otsustab osutada ja missuguseid mitte.
Keskkonnatasudena laekuv raha jaguneb kohaliku omavalitsuse ja riigieelarve vahel. Riigieelarvesse kantav keskkonnaraha on kasutamise seisukohalt sihtotstarbeline, see on ette nähtud keskkonnaseisundi hoidmiseks ja keskkonnakahjustuste heastamiseks, kohalike omavalitsuste eelarve kasutamise üle aga otsustab volikogu. Keskkonnaministeeriumi tegevus on suunatud peamiselt looduskasutuse ja keskkonnakaitse tasakaalustatud arengu tagamisele, sinna hulka kuuluvad riigi keskkonna- ja looduskaitse korraldamine, loodusvarade kasutamise, kaitse ja arvestamise korraldamine. Keskkonnaministeerium ei ole pädev otsustama, kuidas peaks kohalik omavalitsus keskkonnatasudena laekuvat raha kasutama, kas kompensatsioonide maksmiseks või pakutud lisapensionide maksmiseks.
Aga toon teile näitena mõned arvud. Mul on siin üks tabel, mis puudutab otseselt kaevandustasusid, millest praegu jutt käib. 2009. aastal jaotusid need järgmiselt.
Maavarade kaevandamise õiguse tasu laekus riigieelarvese kokku 119 miljonit 410 000 krooni, kohalike omavalitsuste eelarvesse laekus 163 miljonit 514 000 krooni. Tahan öelda, et kui sellist lisapensionide või millegi muu maksmist kohalikul tasandil peetakse vajalikuks ja niimoodi otsustatakse, siis nende summade ulatuses on kohalike omavalitsuste käed vabad, nad saavad seda raha selleks kasutada. Nagu te nägite, maavarade kaevandamise õiguse tasust suurem osa laekus kohalikele omavalitsustele ja väiksem osa riigile.
Esimees Ene Ergma
Suur tänu, härra minister! Teile on küsimusi. Palun, kolleeg Helle Kalda!
Helle Kalda
Lugupeetud minister! Juba eelmises arupärimises tõstatati küsimus kogukonnast. Ka selle arupärimise preambulis on välja toodud, et kohalikud elanikud, kogukonnad, volikogud on vastu väga paljudele otsustele. Viimasel ajal on tõstatatud näiteks Tuhala ja Jõelähtme probleemid. Sellest hoolimata, et kohalikud omavalitsused ja kogukonnad on vastu, annate te ikkagi õiguse kaevandada. Mul on küsimus: kas kaevandada pole võimalik kuskil mujal, kus elukeskkond halvemaks ei lähe? Ja mida peavad kogukonnad tegema, et oma õigusi kaitsta?
Keskkonnaminister Jaanus Tamkivi
Aitäh selle küsimuse eest! Päris tavapärane praktika see siiski ei ole! Sellele süüdistusele ma vaidlen küll vastu, et valitsus annab pidevalt vastu kohalike kogukondade või kohalike omavalitsuste tahtmist kaevanduslubasid välja. Tegelikult on need väga erakordsed juhtumid ja neid analüüsitakse väga pikalt. Nabalas ei ole me siiamaani mingit luba andnud ning lähitulevikus ja võib-olla ka kaugemas tulevikus ilmselt ei anna ka. Eks seda näitab tulevik. Mis puudutab Jõelähtmet, siis see protsess, need analüüsid algasid juba aastal 2006, kui ma ei eksi, või isegi veel varem. Tänavu valitsus otsustas, et nendes vastuväidetes on ka palju põhjendamatut. Mis on valitsuse ja Keskkonnaministeeriumi kui ressursi valdaja probleem? Just see, et igas regioonis peaks olema tagatud mingi ehitusmaavaradega varustuse kindlus ja paratamatult kusagil peab olema ka mõni koht, kus kaevandatakse. Aga sellist asulat, kus kaevandamine kohalikele elanikele meeldiks – sellist asulat ei ole!
Esimees Ene Ergma
Palun, kolleeg Mart Jüssi!
Mart Jüssi
Lugupeetud minister! Ma tulin siin neid arutelusid jälgides ühele mõttele, mida ma tahaks teiega jagada. Tehnovõrkude, tuuleparkide, kaevanduste ja muu sellise keskkonnakasutuse taluvuse puhul on alati täheldatav tendents, et kui selle eest midagi tagasi saab, siis see taluvus kuidagi nagu iseenesest suureneb. Teisest küljest on väidetav kahju, mis tekib keskkonnale või üldse meie ümber, pahatihti – ma rõhutan sõna "pahatihti" – mõõdetav kinnisvara väärtuse vähenemisega. Kui pannakse tuulik püsti, siis kellegi kinnisvara väärtus väheneb, kui tehakse auk maa sisse, siis jälle kinnisvara väärtus väheneb. Inimesed oleksid pidevalt nagu kodu müügi seisundis. Mis ühikutes teie Keskkonnaministeeriumis tavaliselt keskkonnale tekitatud kahju mõõdate?
Keskkonnaminister Jaanus Tamkivi
Mis puutub kinnisvara väärtuse vähenemisse ja sellesse, kuidas seda mõõta, siis kõige drastilisem selles valdkonnas on muidugi põlevkivi kaevandamine, mille puhul järelmõju võib olla väga pikaaegne. Maapind, mis on alt tühjaks kaevatud, hakkab ühel või teisel põhjusel liikuma ja rikub kinnisvara, mis sinna peale on ehitatud. See on aga muidugi eraldi valdkond. Mis puutub ehitusmaavarade kaevandamisse lahtisel meetodil, siis sageli on nii, et me ei vaata kogu selle protsessi tervet eluringi. Tõepoolest, kaevandamisperioodil võib selles piirkonnas kinnisvara väärtus väheneda, kuna seal toimub nagu tööstuslik tootmine. Aga kui rekultiveerimise projektid on koostatud asjatundlikult ja heal tasemel, siis pigem võib tulevikus kinnisvara väärtus kasvada. Vanad kaevandused ja karjäärid on võimalik rekultiveerida niimoodi, et see lisab kinnisvarale väärtust, kui seda asjatundlikult teha. See ei pruugi niimoodi jääda, et kohaliku kinnisvara väärtus on jäävalt kahanenud. Mõned aastad võib see aga tõesti niimoodi olla, kui kaevandamine käib.
Esimees Ene Ergma
Rohkem küsimusi ei ole. Suur tänu, härra keskkonnaminister! Avan läbirääkimised. Kõigepealt kutsun kõnetooli kolleeg Lembit Kaljuvee.
Lembit Kaljuvee
Aitäh, proua esimees! Hea minister! Lugupeetud kolleegid! Mina olen seitse aastat tegelnud Kundas tsemendi tooraine kaevandamisega ja töötanud kaheksa aastat Eesti Põlevkivis, kus põlevkivi kaevandamine oli põhitegevus. Ja ma võin öelda, et ühes osas oli ministril õigus: seal, kus maavara kaevandatakse, nendele kohalikele inimestele, kes kaevanduse piirkonda jäävad, see asi ei meeldi. Aga küsimus on ka selles, kas maavara olemasolu tähendab riigile või konkreetse piirkonna rahvale rikkust või hävingut. Tegelikult tähendab igasugune vara rumalale inimesele, rumalale riigile hävingut ja targale vähemalt rikkuse allikat. Meie tahaksime siin Eestimaal, et maavarasid, mis meil olemas on – need ei ole võib-olla kõige atraktiivsemad maavarad, aga tonnides on neid palju –, kasutataks targalt: kasutataks keskkonnasäästlikult ja ka arvestadses kohalike inimeste huvisid. Meie arupärimises sisaldunud kaks küsimust pidasidki silmas seda, et kohalikule elanikkonnale, kes kaevanduspiirkonda jääb, kompenseeritaks nii nagu härra Jüssigi soovitas kahju peaaegu täies mahus. Ja seda on ka võimalik teha. Sel juhul oleksid inimesed rahul. Nad saaksid soovi korral ära kolida ja ehitada oma maja kuskile mujale. See on asja üks külg.
Teine külg on see, et riik tõesti planeeriks maavara kasutamist. Me tahame öelda, et praegune maavara kasutuse lubade süsteem vajab kindlasti täiendamist ja parandamist. Siin peaks riik suutma rohkem kaasa rääkida ja just tahtma rohkem kaasa rääkida – kus maavarasid kasutada, kui suurel määral ja millistel tingimustel. Et keskkonnauuringuid tegevatel firmadel on litsentsid, see on hea. Nii see peabki olema, teisiti ei saagi olla. Aga süsteem, mis käivitati peaaegu kümme aastat tagasi, ei taga enam tarka ja tänapäevast maavarade kasutamist, on tegu põlevkivi või mõne muu loodusvaraga.
Väga hea näide on see, kui me siin Riigikogus langetasime otsuse anda kaevandusluba Kiviõli Keemiatehasele. Seni nad seal kaevandama pole saanud hakata, sest see luba lihtsalt sellisel moel ei võimalda seda. Ei võimalda, sest jälle on tekkinud needsamad kaks küsimust: kes annab loa välja, kuidas see välja antakse ja kuidas kompenseeritaks kaevandamine kohalikele elanikele. Nende teemadega tuleks Keskkonnaministeeriumis tegelda, need asjad tuleks üle vaadata ning teha need kohalikele suupärasemaks ja ettevõtjate silmis paremaks.
Esimees Ene Ergma
Suur tänu, kolleeg Lembit Kaljuvee! Palun nüüd kõnepulti kolleeg Aleksei Lotmani!
Aleksei Lotman
Lugupeetud Riigikogu esimees! Head kolleegid! Hea minister! Tähelepanu maavarade kaevandamisele on kahtlemata õigustatud. Tegemist on ettevõtmisega, millel on väga suur keskkonnamõju, aga millest me paraku täielikult tänapäeva maailmas ei pääse. Arupärijad tõstatasid paar olulist küsimust, millest esimene puudutas keskkonnamõjude hindamise objektiivsust. Loomulikult on selge, nagu ka minister ütles, et keskkonnamõju hindamise eest peab ühel või teisel viisil ikkagi maksma see, kes on kaevandamisest huvitatud, ehk siis arendaja. Samas on ilmne, et see süsteem, mis meil praegu kehtib ja mis paraku ka mujal maailmas on üldlevinud, hakkab ennast ammendama. Kui arendaja ise keskkonnamõju hindamise tellib, siis ei ole võimalik tagada täielikku erapooletust. Me näeme seda rahvusvahelises ulatuses kasvõi Nord Streami juhtumi puhul.
Nii ongi Eestis kohalikud inimesed kaotanud usu keskkonnamõju hindamise objektiivsusesse ja kuigi meil tehakse neid tegelikult valdavalt objektiivselt, kui inimesed sellesse protsessi ei usu, siis ei ole võimalik seda korralikult läbi viia.
Seetõttu on keskkonnamõju hindamise seaduse muutmise eelnõu, mida keskkonnakomisjon praegu menetleb, väga oluline ja me peame leidma viisi, kuidas teha nii, et analüüs tellitaks tõesti objektiivselt. Seda ei tohi teha vahetult arendaja, aga maksmine peaks jääma ikkagi arendajale. See viis tuleb leida ja see oleks üsna innovaatiline. Eesti oleks selle uuendusega üks esimesi riike maailmas, aga ma arvan, et meil ei maksa seda karta.
Teine võimalus kaevandamine mõistlikumaks muuta oleks kaevandatava materjali ressursitasude otsustav suurendamine, eriti uute kaevanduste puhul, mida ei ole veel avatud. See paneks paljud asjad õigesti paika.
Kolmandaks tuleks lõpetada Metsiku Lääne elukorraldus ja minna üle tsiviliseeritud turumajandusele. See tähendaks seda, et senise üsna üldsõnalise ehitusmaavarade arengukava asemel tuleks koostada üsna detailne kava koos korralike planeeringutega, mille alusel oleks võimalik näiteks riigile kuuluvaid maavarasid aastaks prognoositud mahtude piires panna enampakkumisele. Praegu meil arvatakse, et riigile kuuluva maavara kaevandamine on justkui igaühe õigus: mina nõuan, et mulle antaks siin tehtava geoloogilise uuringu loa, ja sealt hakkab asi edasi ketrama.
Riik peaks ise need asjad kõigepealt ära tegema ja edasi panema ressursid enampakkumisele. Riik saaks sellest rohkem tulu ja protsess oleks hoopis mõistlikumalt korraldatud. Aitäh!
Esimees Ene Ergma
Suur tänu, kolleeg Aleksei Lotman! Rohkem kõnesoove ei ole. Lõpetan läbirääkimised.
Sunday, October 10, 2010
Eesti Energia ja Eesti Põlevkivi - kes neid suudaks lahuta?
Reformierakond kaalus Eesti Energia ja Eesti Põlevkivi lahutamist
www.DELFI.ee
10. oktoober 2010 19:17
10. oktoober 2010 19:17
Oma energeetikaprogrammi loomisel mängis Reformierakond mõttega eraldada Eesti Energiast Eesti Põlevkivi ja asutada selle haldamiseks strateegiliste maavarade keskus. „Reformierakond peab oluliseks põlevkivist Eesti jaoks saadava väärtuse kasvatamist. Kindlasti eelistame lihtsalt põlevkivi ahjuajamisele meie suurima maavara suuremat väärindamist,“ ütles partei peasekretär Kristen Michal Delfile.
„Arutasime erinevaid ideid, kuidas seda teha — Eesti strateegiliste maavarade keskus oli üks neist ideedest, mis arutlusel oli. See oleks siiski vaid tehniline külg, millisel viisil ja kes Eesti maavarasid üldisemalt haldaks — meie jaoks olulisem on nende varade Eesti jaoks võimalikult väärtuslikul ja arukal moel kasutamine,“ lisas Michal.
Peasekretäri sõnul on Reformierakond saatnud oma energeetikaprogrammi laiali erinevatele ekspertidele, teadlastele, ettevõtlusorganisatsioonidele ja ühiskonnategelastele. „Ootame sellele tagasisidet ja siis täiustame seda. See on avalik kõigile huvilistele meie kodulehel,“ lausus ta.Reformierakonna kodulehel http://www.reform.ee/et/Valimised/Programm/Energeetika pole Eesti Energia ja Kaevanduste lahutamisele siiski mingit vihjet. Nagu ei räägita seal ka strateegiliste maavarade keskuse loomisest. Järelikult on Reform ekspertidele saatnud arvamuste saamiseks mingi teise dokumendi või usaldavad oravad hoopis Delfit rohkem kui energeetikaeksperte.
Saturday, October 9, 2010
Ekspressis Jürgeni lugu Mäetaguse valla Väike-Pungerja kaevandusohvritest
Kaevurid, saage aru, see müra ajab hulluks!
09. oktoober 2010 07.34
Väike-Pungerja inimesed Ida-Virumaal vaevlevad müra käes, millega Eesti Energia kaevandus neid terroriseerib.
24 TUNDI: Aheraine kallamise müra kostab katkematult päeval ja ööl.
Vallo Kruuser / Eesti Ekspress
Kuueaastane Ida-Virumaa poiss Kert-Kristofer jääb õhtul magama ainult siis, kui televiisoris möllavad väike nõid ja Mõmmi-Beebi.
Ka Kristoferi emal ja isal peab televiisor mängima, kui nad magama jäävad. Ja magamistoas ei tule neil unest juba ligi aasta midagi välja. Elutoas diivani peal on natuke lootust, sest siia kostab kaevandusemüra vähem.
Üksteise järel vuravad suured kollased kallurid kõrgele aheraine-mäele, tagurdavad (innukalt piiksudes) ja kallutavad kivikolakad üle kasti tagaluugi maha – sellise lärmi saatel, nagu lööks mäe otsas välku või peksaks grupp pätte sepahaamriga suurt rauakolakat.
Kõmaki, raksatab kastiluuk kinni ja kallur sööstab uue koorma järele. Kui autosid pole, kostab mäelt buldooserite metalne lõgin ja N Liidu aegse kaevanduseventilaatorite painajalik ulumine. Ida-kirdetuulega undab ventilaator küla vahel nagu elajas.
Tänavu kevadest on Kristoferi ema Anu Kljutšnik ja AS Eesti Energia Kaevandused olnud kirjavahetuses nagu Kreutzwald ja Koidula.
Iga kahe nädala tagant uurib Anu kaevanduselt, millal valmivad müratõkked hulludele ventilaatoritele 70ndatest.
“Töötame, tegeleme!” teatatakse vastuseks. “Ootame hinnapakkumisi, murrame pead lahenduste kallal.” Ja vahel kurdetakse, missuguseid “olulisi investeeringuid” nõuab “meetmete rakendamine” ventilaatori summutamiseks.
900 meetri kaugusele Anu Kljutšniku majast on kaevandus loonud kinnistu, kuhu ladestatakse aherainet, ja sellest mäest peab viie-kuue aasta pärast saama vabaajakeskus. Põhjus, miks seda vaba-aja-mäge üldse tegema hakati, on kaval. Kui ladestada aheraine kinnistule, ei pea maksma saastemaksu. See tähendab kümneid miljoneid säästu!
Kevadel 2010 arutasid kaevanduse ja valla juhid kohaliku rahvaga tulevase puhkeala detailplaneeringut.
Ametimehed tõotasid, et öised tööd ei hakka häirima kohalikke elanikke. Lepiti kokku (ja kirjutati detailplaneeringusse), et kõigepealt moodustatakse küla poole aherainest kõrge vall – et müra ei pääseks majadeni. Ja teine hirmus müraallikas – veneaegsed, ajast ja arust ventilaatorid – lubati müratõketega summutada.
Juuli keskel, kui ehitusplatsil algas jube kolin, avastas Anu, et ehitus ei vasta ei projektile ega detailplaneeringule – aherainest ei moodustata mingit müraseina! Anu saatis valda kirja (28.7.2010), et tegevus aherainemäel peatataks, kuna see ei vasta dokumentatsioonile. Suure surmaga saadi nii kaugele, et kaevandus saatis Tervisekaitseameti Kljutšnikute majja mürataset mõõtma. Selgus, et ventilaatorite müra Anu magamistoas on keset pimedat ööd 28,6 dB (piirtase 25 dB); õues 54,1 dB (piirtase 45 dB). See on isegi rohkem kui lubatud päevasel ajal, 50 dB (ruumis on päeval lubatud 30 dB). Nagu ellujäämiskursus!
Kljutšnikutele on palju lubadusi antud: istutame metsa kaevanduse ja maja vahele! – “Millal see ükskord kasvab?”
Teeme müratõkked. – “Noh, ja kus need siis on!?”
Võtame autokastidel tagaluugid ära, siis ei kolise. – “See on ainult jutt!”
Äkki soovite maja maha müüa? – “Aga kui ma olen pannud siia oma hinge!”
Äkki tahate kompensatsiooni? – “Mis? Keeran Jakobsonid kõrva ja elan edasi!?”
Mida te siis tahate? – “Me tahame magada!”
Anu viimasele kirjale kirjutas alla 11 Väike-Pungerja inimest, kes on hädas ka lõhkamistega (sellest on Anu prii). Kiri läks Mäetaguse valla poole teele 30. augustil, sisu ikka sama – palume peatada ehitustööd, kuna kaevandus ei järgi detailplaneeringut. Vastust ei tulnud ega tulnud.
Mäetaguse on rikas vald, imeilus mõisamaja, hoolega riisutud muruväljakud, oma hotell, ujula (lopsaka talveaiaga), muuseum, lasteaed (kus ei pea maksma söögiraha), vanadekodu.
Vald elab hästi tänu headele suhetele kaevandusega. Kui on vaja inimesi kaevanduse eest kaitsta, on vald (nagu Anu ütleb) seeliku selga tõmmanud. Aga 5. oktoobril juhtub ime ja Anu kutsutakse koos vallavanem Aivar Survaga kaevandusmajja koosolekule.
Laua taga istuvad Eesti Energia Kaevanduste uus juht Veljo Aleksandrov (valge pluus, säravate pannaldega kingad) ja arendusdirektor Kalmer Sokman, allmaatööde keskkonnajuht Andrus Paat (kampsunis ja sallis) ja Estonia kaevanduse direktor Rein Kaarlõp.
Anule räägitakse, et 6. oktoobril on laual ventilaatorite müra summutusseadmete hanke tulemused ja 30. detsembriks 2010 on probleem unustatud.
Aga Anu ei usu. “Te räägite seda juttu kevadest saadik!”
Aleksandrov: “Mina juhatuse esimehena ütlen, et me hakkame asjaga kohe tegelema…!”
Anu: “Mida te olete teinud pool aastat!”
Aleksandrov: “Proua Anu, mis me räägime ajaloost…!”
Anu: “Senikaua imesite näppu!”
Aleksandrov: “Tootmismüra on vähe uuritud. Siin ei tule lahendused päevapealt!”
Mehed õhetavad. Eriti roosa on näost keskkonnamees Paat.
Aga tal on sall ka kaelas.
Anu: “Kas te adute, et me ei saa elada sellises müras!?”
Aleksandrov: “Absoluutselt! See on täiesti selge!”
Õhtul nõuab Kristofer emalt, et see ütleks, kus ta nii kaua oli.
“Ma rääkisin onudega, kellest oleneb, kes me saame öösel magada või ei!” räägib Anu pojale.
Kristofer: “Kas me saame?”
Anu: “Ei veel.”
Kuidas Anu naabrinaine poolsurnuks ehmus Hiljaaegu kuulis Anu naaber Maire hirmsat mürakat.
Jooksis toad läbi, arvas, et kapp on põrandale kukkunud või on katus kaela sadanud. Tegelikult käis kärakas maa all. Täpselt maja alt ehitati läbi kaevanduse peakäiku, kuhu kõrvalkäikudest põlevkivi kohale hakatakse tooma. Et lõhkamistest võiks ka külainimestele rääkida, ei pidanud Estonia kaevandus oluliseks.
Aadress http://www.ekspress.ee/archive/article.php?id=33697671
Ka Kristoferi emal ja isal peab televiisor mängima, kui nad magama jäävad. Ja magamistoas ei tule neil unest juba ligi aasta midagi välja. Elutoas diivani peal on natuke lootust, sest siia kostab kaevandusemüra vähem.
Üksteise järel vuravad suured kollased kallurid kõrgele aheraine-mäele, tagurdavad (innukalt piiksudes) ja kallutavad kivikolakad üle kasti tagaluugi maha – sellise lärmi saatel, nagu lööks mäe otsas välku või peksaks grupp pätte sepahaamriga suurt rauakolakat.
Kõmaki, raksatab kastiluuk kinni ja kallur sööstab uue koorma järele. Kui autosid pole, kostab mäelt buldooserite metalne lõgin ja N Liidu aegse kaevanduseventilaatorite painajalik ulumine. Ida-kirdetuulega undab ventilaator küla vahel nagu elajas.
Tänavu kevadest on Kristoferi ema Anu Kljutšnik ja AS Eesti Energia Kaevandused olnud kirjavahetuses nagu Kreutzwald ja Koidula.
Iga kahe nädala tagant uurib Anu kaevanduselt, millal valmivad müratõkked hulludele ventilaatoritele 70ndatest.
“Töötame, tegeleme!” teatatakse vastuseks. “Ootame hinnapakkumisi, murrame pead lahenduste kallal.” Ja vahel kurdetakse, missuguseid “olulisi investeeringuid” nõuab “meetmete rakendamine” ventilaatori summutamiseks.
900 meetri kaugusele Anu Kljutšniku majast on kaevandus loonud kinnistu, kuhu ladestatakse aherainet, ja sellest mäest peab viie-kuue aasta pärast saama vabaajakeskus. Põhjus, miks seda vaba-aja-mäge üldse tegema hakati, on kaval. Kui ladestada aheraine kinnistule, ei pea maksma saastemaksu. See tähendab kümneid miljoneid säästu!
Kevadel 2010 arutasid kaevanduse ja valla juhid kohaliku rahvaga tulevase puhkeala detailplaneeringut.
Ametimehed tõotasid, et öised tööd ei hakka häirima kohalikke elanikke. Lepiti kokku (ja kirjutati detailplaneeringusse), et kõigepealt moodustatakse küla poole aherainest kõrge vall – et müra ei pääseks majadeni. Ja teine hirmus müraallikas – veneaegsed, ajast ja arust ventilaatorid – lubati müratõketega summutada.
Juuli keskel, kui ehitusplatsil algas jube kolin, avastas Anu, et ehitus ei vasta ei projektile ega detailplaneeringule – aherainest ei moodustata mingit müraseina! Anu saatis valda kirja (28.7.2010), et tegevus aherainemäel peatataks, kuna see ei vasta dokumentatsioonile. Suure surmaga saadi nii kaugele, et kaevandus saatis Tervisekaitseameti Kljutšnikute majja mürataset mõõtma. Selgus, et ventilaatorite müra Anu magamistoas on keset pimedat ööd 28,6 dB (piirtase 25 dB); õues 54,1 dB (piirtase 45 dB). See on isegi rohkem kui lubatud päevasel ajal, 50 dB (ruumis on päeval lubatud 30 dB). Nagu ellujäämiskursus!
Kljutšnikutele on palju lubadusi antud: istutame metsa kaevanduse ja maja vahele! – “Millal see ükskord kasvab?”
Teeme müratõkked. – “Noh, ja kus need siis on!?”
Võtame autokastidel tagaluugid ära, siis ei kolise. – “See on ainult jutt!”
Äkki soovite maja maha müüa? – “Aga kui ma olen pannud siia oma hinge!”
Äkki tahate kompensatsiooni? – “Mis? Keeran Jakobsonid kõrva ja elan edasi!?”
Mida te siis tahate? – “Me tahame magada!”
Anu viimasele kirjale kirjutas alla 11 Väike-Pungerja inimest, kes on hädas ka lõhkamistega (sellest on Anu prii). Kiri läks Mäetaguse valla poole teele 30. augustil, sisu ikka sama – palume peatada ehitustööd, kuna kaevandus ei järgi detailplaneeringut. Vastust ei tulnud ega tulnud.
Mäetaguse on rikas vald, imeilus mõisamaja, hoolega riisutud muruväljakud, oma hotell, ujula (lopsaka talveaiaga), muuseum, lasteaed (kus ei pea maksma söögiraha), vanadekodu.
Vald elab hästi tänu headele suhetele kaevandusega. Kui on vaja inimesi kaevanduse eest kaitsta, on vald (nagu Anu ütleb) seeliku selga tõmmanud. Aga 5. oktoobril juhtub ime ja Anu kutsutakse koos vallavanem Aivar Survaga kaevandusmajja koosolekule.
Laua taga istuvad Eesti Energia Kaevanduste uus juht Veljo Aleksandrov (valge pluus, säravate pannaldega kingad) ja arendusdirektor Kalmer Sokman, allmaatööde keskkonnajuht Andrus Paat (kampsunis ja sallis) ja Estonia kaevanduse direktor Rein Kaarlõp.
Anule räägitakse, et 6. oktoobril on laual ventilaatorite müra summutusseadmete hanke tulemused ja 30. detsembriks 2010 on probleem unustatud.
Aga Anu ei usu. “Te räägite seda juttu kevadest saadik!”
Aleksandrov: “Mina juhatuse esimehena ütlen, et me hakkame asjaga kohe tegelema…!”
Anu: “Mida te olete teinud pool aastat!”
Aleksandrov: “Proua Anu, mis me räägime ajaloost…!”
Anu: “Senikaua imesite näppu!”
Aleksandrov: “Tootmismüra on vähe uuritud. Siin ei tule lahendused päevapealt!”
Mehed õhetavad. Eriti roosa on näost keskkonnamees Paat.
Aga tal on sall ka kaelas.
Anu: “Kas te adute, et me ei saa elada sellises müras!?”
Aleksandrov: “Absoluutselt! See on täiesti selge!”
Õhtul nõuab Kristofer emalt, et see ütleks, kus ta nii kaua oli.
“Ma rääkisin onudega, kellest oleneb, kes me saame öösel magada või ei!” räägib Anu pojale.
Kristofer: “Kas me saame?”
Anu: “Ei veel.”
ÖÖSEL ÜLEVAL: Kristofer magab une täis päevasel ajal lasteaias. Kas järgmisel aastal koolitunnis?
Kuidas Anu naabrinaine poolsurnuks ehmus Hiljaaegu kuulis Anu naaber Maire hirmsat mürakat.
Jooksis toad läbi, arvas, et kapp on põrandale kukkunud või on katus kaela sadanud. Tegelikult käis kärakas maa all. Täpselt maja alt ehitati läbi kaevanduse peakäiku, kuhu kõrvalkäikudest põlevkivi kohale hakatakse tooma. Et lõhkamistest võiks ka külainimestele rääkida, ei pidanud Estonia kaevandus oluliseks.
Aadress http://www.ekspress.ee/archive/article.php?id=33697671
Kaevandustevahetus: VKGle Sompa, Eesti Energiale Usnova (uudis portaalist E24)
Palju üleüldist ja valdavalt ka hüsteerilist kära tekitanud maadevahetusega võrreldes on meedia kaevelubade vahetuse ära seedinud ilma igasuguse erutuseta. Kuigi seekord vahetusse läinud rahvusliku rikkuse, põlevkivi, hind pole suurusjärkudeski võrreldav Seli/Kranichi/Annuse/Reiljani maatehingutega.
Eesti Energia saab Narva II karjääri kaeveloa
Kaevelubade vahetus on kasulik mõlemale poolele, kuna vahetuse järel saab kumbki ettevõte enda kasutusse ala, mis asub tänase kaevevälja ja tootmise naabruses, teatasid Eesti Energia AS ja Viru Keemia Grupp AS.
Eesti Energia hinnangul on Usnova kaeveväljalt võimalik varuda ligikaudu 18 miljonit tonni energeetilist põlevkivi, mis on kavas väljastada tänase Narva karjääri kaudu. Samasse suurusjärku jääb ka Sompa allmaakaevandusest saadava põlevkivi hulk.
Lisaks kohustub Viru Keemia Grupp võõrandama Eesti Energia Kaevandustele Narva põlevkivikarjääri II mäeeraldisel asuva Usnova kinnistu.
Ettevõtete aastased lubatud kaevandamismäärad lubade vahetusest ei muutu. VKG-l on see 2,77 miljonit tonni, Eesti Energia Kaevandustel 15,01 miljonit tonni.
Eesti Energia Kaevandused on Eesti Energia kontserni kuuluv ettevõte, mis tegeleb põlevkivi kaevandamisega varustamaks elektri- ja õlitootjaid kütuse ja toorainega. Ettevõttel on kaks kaevandust ja kaks karjääri ning raudteeveoga tegelev üksus. Eesti Energia Kaevandustes töötab ligi 3000 inimest.
Viru Keemia Grupp on Eesti erakapitalil põhinev põlevkivi ümbertöötlev ettevõte. Aastas töötleb VKG 1.8 mln. tonni põlevkivi, millest saab kõrgekvaliteetset põlevkiviõli, elektri - ning soojuse tootmiseks kasutatavat generaatorgaasi ning peenemaid kemikaale. Kontserni 11 ettevõtetes leiab rakendust rohkem kui 1400 inimest.
Eesti Energia saab Narva II karjääri kaeveloa
08.10.2010 17:35
Täna sõlmitud kokkuleppe alusel saab Eesti Energia Kaevandused enda kasutusse Usnova (Narva II) karjääri kaeveloa ning annab omalt poolt Viru Keemia Grupile vastu Sompa kaevanduse loa.
Kaevelubade vahetus on kasulik mõlemale poolele, kuna vahetuse järel saab kumbki ettevõte enda kasutusse ala, mis asub tänase kaevevälja ja tootmise naabruses, teatasid Eesti Energia AS ja Viru Keemia Grupp AS.
Eesti Energia hinnangul on Usnova kaeveväljalt võimalik varuda ligikaudu 18 miljonit tonni energeetilist põlevkivi, mis on kavas väljastada tänase Narva karjääri kaudu. Samasse suurusjärku jääb ka Sompa allmaakaevandusest saadava põlevkivi hulk.
Lisaks kohustub Viru Keemia Grupp võõrandama Eesti Energia Kaevandustele Narva põlevkivikarjääri II mäeeraldisel asuva Usnova kinnistu.
Ettevõtete aastased lubatud kaevandamismäärad lubade vahetusest ei muutu. VKG-l on see 2,77 miljonit tonni, Eesti Energia Kaevandustel 15,01 miljonit tonni.
Eesti Energia Kaevandused on Eesti Energia kontserni kuuluv ettevõte, mis tegeleb põlevkivi kaevandamisega varustamaks elektri- ja õlitootjaid kütuse ja toorainega. Ettevõttel on kaks kaevandust ja kaks karjääri ning raudteeveoga tegelev üksus. Eesti Energia Kaevandustes töötab ligi 3000 inimest.
Viru Keemia Grupp on Eesti erakapitalil põhinev põlevkivi ümbertöötlev ettevõte. Aastas töötleb VKG 1.8 mln. tonni põlevkivi, millest saab kõrgekvaliteetset põlevkiviõli, elektri - ning soojuse tootmiseks kasutatavat generaatorgaasi ning peenemaid kemikaale. Kontserni 11 ettevõtetes leiab rakendust rohkem kui 1400 inimest.
Klannimajandus: ühed eraomanikud on võrdsemad kui teised (uudis portaalist E24)
Maaomanikud: valitsus teeb Toomas Tammele 3-miljardilise kingituse
09.10.2010 13:59
Kiviõli põlevkivikarjääri ette jäävate maade sundvõõrandamisega teeb valitsus Kiviõli Keemiatööstuse omanikele Toomas ja Raivo Tammele umbes 3,3 miljardi kroonise kingituse, näitab maade praeguste omanike arvutus.
Maaomanike teatel on Toomas ja Raivo Tammele kuuluv Kiviõli Keemiatööstus (KKT) esitanud kaevandamisloa taotluse Põhja-Kiviõli II karjäärist kokku 22 miljoni tonni põlevkivi kaevandamiseks.
Taotletud mahtude juures jätkuks sellest kogusest Kiviõli Keematööstuse jaoks ca 15 aastaks.
Geoloogiliste uuringute põhjal oleks kaevandatavast põlevkivist ca 45 protsenti kvaliteetsem II sordi põlevkivi, mida KKT konkurent Viru Keemia Grupp (VKG) ostab täna Eesti Energialt hinnaga umbes 290 krooni tonnist, ja 55 protsenti III sordi põlevkivi, mille kohta on konkurentsiamet kinnitanud hinnaks 165,1 krooni tonnist.
Maaomanike hinnangul saab KKT seega võimaluse kaevandada ca 4,9 miljardi krooni väärtuses põlevkivi, makstes selle eest riigile ca 5 protsenti ressursimaksu.
Põlevkivi kaevandamise ja ülestöötamise kulu on KKT majandusaasta aruannete järgi umbes 70 krooni tonnilt ehk selle koguse puhul on firma kulud kokku umbes 1,5 miljardit krooni.
Seega hoiab KKT valitsuses sundvõõrandamist läbi surudes kokku umbes 3,3 miljardit krooni, mis kuluks tooraine sisseostmisele. Pärast põlevkivi töötlemist teeniks aga KKT saadud koguse põlevkiviõli müügist juba ca 11 miljardit krooni.
Ühe karjääri laienduse ette jäävate kinnistute omaniku Nikolai Reismani sõnul on kummaline, et majandusministeerium ja valitsus ei vii enne taolise «kingutuse» tegemist läbi mingit kontrolli või isegi põhjalikumat analüüsi, et uurida KKT väiteid tegevuse lõpetamisest, kui riigilt soodustust ei saada.
«Maaomanikud on algusest peale hämmastusega jälginud, millise õhinaga on riik ja ministeerium ette valmistamas karjääri laienduse ette jäävate maade sundvõõrandamist ühe täiesti tavalise, kasumi teenimisele suunatud eraettevõtte huvides,» märkis Reisman.
Kokku puudutab sundvõõrandamine üheksat eraisikut ja üht firmat, kellele kuuluvad planeeritud karjääri piirkonda jäävad kinnistud.
Subscribe to:
Posts (Atom)