Riigikogu 2010.a. 27. septembri stenogrammis
http://www.riigikogu.ee/?op=steno&stcommand=stenogramm&date=1285589100#pk6943
on Lembit Kaljuveelt sisukas kaevandusteemalise arupärimine, mille kohta ajakirjanduses ei ilmunud silpigi. Minister tunnistab muuhulgas, et eriti põlevkivikaevanduste mõju kinnisvara hindadele on ränk (erinevalt sama ministeeriumi poolt kinnitatud KSHdest, mis olulist mõju kinnistute hinnale kategooriliselt eitavad). Samuti ütleb minister, et kohalikele elanikele/maaomanikele kompensatsioonide maksmiseks on omavalitsustel vabad käed ning rohkelt raha, mida nad saavad riigi kogutavatest keskonnatasudest. Riigikogu rohelistele teeb kaevealadel asuva kinnisvara hindade langus pahatihti veel lihtsalt nalja.
7. 17:26 Arupärimine kaevanduste probleemide kohta (nr 494)
Esimees Ene Ergma
Järgmine on Riigikogu liikmete Lembit Kaljuvee, Tiit Kuusmiku, Olga Sõtniku, Lauri Laasi ja Valeri Korbi 3. augustil esitatud arupärimine kaevanduste probleemide kohta. Palun kõnepulti kolleeg Lembit Kaljuvee!
Lembit Kaljuvee
Proua esimees! Head kolleegid! Head ministrid! On tõsi, et kaevandamisküsimused on kõikides riikides ja ka Eestis olnud aktuaalsed, vahel rohkem, vahel vähem. Aga tänavu kevadel kerkisid jälle päris teravalt üles kaevandamisloa probleemid nii siin Harjumaal seoses paekivikarjääridega kui ka Ida-Virumaal seoses uue põlevkivimaardla avamisega.
Tõesti, kaevanduslubadega seonduv on olnud probleem. Nii teadlased kui poliitikud on sel teemal erinevaid probleeme tõstatanud ja on leitud, et Eestis ei ole need asjad riigi poolt kõige paremini reguleeritud. Seoses sellega me tegime suvel ühe arupärimise keskkonnaminister Jaanus Tamkivile. Ja see arupärimine kõlab järgmiselt.
Tallinna Tehnikakõrgkooli professor Rein Einasto väidab, et Eestis pole maavarade kaevandamisel loodushoid ja säästlikkus sugugi esikohal, maavarauuringute tegemine ja rahastamine aga on jäetud kaevandajate kätte. Näiteks millest on tingitud see, et seni on eranditult kõik juba kaevandamistega algatatud keskkonnamõjude hindamised lõppenud loa saamisega? "See on tingitud sellest, et kes maksab, selle muusikat mängitakse," tõdeb professor. "Mitte ministeerium või mingi veel neutraalsem organ või looduskaitse ei telli keskkonnamõjude hindamist, vaid ikka seesama firma, kes taotleb seda krunti, tema tellib ja ka maksab. Loomulikult on tellijad huvitatud, et see kõik nende kasuks pöörduks. Seetõttu on alati tulemuseks, et leitakse, et nii raskeid keskkonnamõjusid ei ole, et otsus võiks negatiivseks osutuda."
Samuti kinnitab Einasto, et enamikus riikides on nii, et elanikud, kes maavarade kasutamise tõttu peavad kannatama keskkonnamuutuste mõjusid, saavad teatud dotatsiooni, lisapensioni või mingit muud hüvitist. See käib kõigi elanike kohta, kes elavad selles piirkonnas. Kui suur see hüvitis on, sõltub riigi jõukusest, aga saavad kõik, kes kohapeal elavad. Seega lahendus, mida me Eestis näeme, on, et inimesed, kes seal kohapeal elavad, saaksid otseselt hüvitisi, kui nad kannatavad.
Teine pool meie arupärimisest lähtub sellest, et enamikus arenenud riikides on nii, et riik tellib keskkonnauuringud ja pärast seda, kui uuring on tehtud, korraldatakse konkurss ettevõtete vahel, kes on maavara kasutamisest huvitatud. Ja konkursi võitja kompenseerib riigile kulud, mis riik teinud on, ja saab õiguse maavara kaevandada.
Meil on ministrile kaks küsimust, millest esimene puudutab siis otsest kompenseerimist kohalikele elanikele ja teine korra muutmist niimoodi, et riik telliks ja suunaks maavarade kasutamist. Palun, härra minister, vastake nendele küsimustele!
Esimees Ene Ergma
Suur tänu, kolleeg Lembit Kaljuvee! Palun veel kord kõnepulti lugupeetud ministri!
Keskkonnaminister Jaanus Tamkivi
Austatud juhataja, lugupeetud arupärijad! Niisiis kaks küsimust kaevandamisvaldkonnast.
Esiteks: "Kas Eesti peaks kehtestama olukorra, et keskkonnamõjude hindamise maksaks kinni riik, mitte kaevandaja, vältimaks maavaradega seotud uuringutulemuste kallutatust?" Keskkonnaministeerium üldiselt ei saa nõustuda sellise olukorra kehtestamisega, kus riik hakkaks maksma kaevandajate eest. Hindamise kulutuste õiglane jaotamine eeldab, et kes saab tulu, see peab ka maksma kahju ärahoidmise meetmete eest. Keskkonnamõju hindamine on vahend, mida kasutatakse laialdaselt, et analüüüsida kavandatava tegevuse keskkonnamõju ja vältida selle tegevuse tulemusena tekkida võivat kahju või leida lahendusteid vähemalt kahju vähendamiseks. Siin rakendub "saastaja maksab" põhimõte, mille järgi kulud, mida tehakse saastuse vältimiseks või piiramiseks, katab saastaja ja reeglina ei ole sellistel puhkudel Euroopa Liidus riigi abi lubatud.
Täiendavalt veel nii palju, et keskkonnamõjude hindajad on teatavasti Eesti Vabariigis kõik litsentseeritud ja usun, et nad teevad oma tööd ausalt ja südametunnistusega.
Mida riik selles osas veel teha saaks? Me oleme ministeeriumis arutanud ja kaalunud, mis oleks kõige mõttekam teha ilma, et me peaksime seda raamatupidaja rolli endale võtma. Äkki võiks kaevandusettevõte maksta selle raha riigile ja riik valib keskkonnamõjude hindaja. Võib-olla peaks täiendavalt veel auditeerima keskkonnamõju hindajate tegevust ja mõna aja pärast kontrollima, kas nende järeldused on õiged olnud. Niisugune auditeerimise võimalus võtaks ära tahtmise kirjutada kokku seda, mis teinekord võib-olla päris aus ei ole.
Aga ütlen veel kord, et süsteem rajaneb sellele, et keskkonnamõju hindajad on litsentseeritud ja vastavalt sellele peavad nad ka tegutsema. See oli vastus esimesele küsimusele.
Teine küsimus: "Kas Eestis peaks looma kompensatsioonimehhanismi nendele elanikele, kelle elamute piirkonda jääb maavarade kaevandamine? Kas te toetate sellist lisapensioni loomise ideed, millele viitab Rein Einasto? Ressursitasu läheb valla eelarvesse, aga ometi peaksid täiendavaid kompensatsioone saama just nimelt konkreetse piirkonna elanikud, kelle elukoht saab kaevandamiste läbi enim kannatada ja kelle kinnisvara väärtus kahaneb?" Euroopas valitseb üldiselt suund sellele, et kohalikele omavalitsustele antakse seadusega tagatud iseseisev tulubaas ja seadusandja määrab ka ülesanded, mis kohalikel omavalitsustel tuleb kindlasti täita. Ülejäänu on juba kohaliku omavalitsuse otsustada, missuguseid lisafunktsioone ta täidab, missuguseid täiendavaid teenuseid ta oma heal äranägemisel otsustab osutada ja missuguseid mitte.
Keskkonnatasudena laekuv raha jaguneb kohaliku omavalitsuse ja riigieelarve vahel. Riigieelarvesse kantav keskkonnaraha on kasutamise seisukohalt sihtotstarbeline, see on ette nähtud keskkonnaseisundi hoidmiseks ja keskkonnakahjustuste heastamiseks, kohalike omavalitsuste eelarve kasutamise üle aga otsustab volikogu. Keskkonnaministeeriumi tegevus on suunatud peamiselt looduskasutuse ja keskkonnakaitse tasakaalustatud arengu tagamisele, sinna hulka kuuluvad riigi keskkonna- ja looduskaitse korraldamine, loodusvarade kasutamise, kaitse ja arvestamise korraldamine. Keskkonnaministeerium ei ole pädev otsustama, kuidas peaks kohalik omavalitsus keskkonnatasudena laekuvat raha kasutama, kas kompensatsioonide maksmiseks või pakutud lisapensionide maksmiseks.
Aga toon teile näitena mõned arvud. Mul on siin üks tabel, mis puudutab otseselt kaevandustasusid, millest praegu jutt käib. 2009. aastal jaotusid need järgmiselt.
Maavarade kaevandamise õiguse tasu laekus riigieelarvese kokku 119 miljonit 410 000 krooni, kohalike omavalitsuste eelarvesse laekus 163 miljonit 514 000 krooni. Tahan öelda, et kui sellist lisapensionide või millegi muu maksmist kohalikul tasandil peetakse vajalikuks ja niimoodi otsustatakse, siis nende summade ulatuses on kohalike omavalitsuste käed vabad, nad saavad seda raha selleks kasutada. Nagu te nägite, maavarade kaevandamise õiguse tasust suurem osa laekus kohalikele omavalitsustele ja väiksem osa riigile.
Esimees Ene Ergma
Suur tänu, härra minister! Teile on küsimusi. Palun, kolleeg Helle Kalda!
Helle Kalda
Lugupeetud minister! Juba eelmises arupärimises tõstatati küsimus kogukonnast. Ka selle arupärimise preambulis on välja toodud, et kohalikud elanikud, kogukonnad, volikogud on vastu väga paljudele otsustele. Viimasel ajal on tõstatatud näiteks Tuhala ja Jõelähtme probleemid. Sellest hoolimata, et kohalikud omavalitsused ja kogukonnad on vastu, annate te ikkagi õiguse kaevandada. Mul on küsimus: kas kaevandada pole võimalik kuskil mujal, kus elukeskkond halvemaks ei lähe? Ja mida peavad kogukonnad tegema, et oma õigusi kaitsta?
Keskkonnaminister Jaanus Tamkivi
Aitäh selle küsimuse eest! Päris tavapärane praktika see siiski ei ole! Sellele süüdistusele ma vaidlen küll vastu, et valitsus annab pidevalt vastu kohalike kogukondade või kohalike omavalitsuste tahtmist kaevanduslubasid välja. Tegelikult on need väga erakordsed juhtumid ja neid analüüsitakse väga pikalt. Nabalas ei ole me siiamaani mingit luba andnud ning lähitulevikus ja võib-olla ka kaugemas tulevikus ilmselt ei anna ka. Eks seda näitab tulevik. Mis puudutab Jõelähtmet, siis see protsess, need analüüsid algasid juba aastal 2006, kui ma ei eksi, või isegi veel varem. Tänavu valitsus otsustas, et nendes vastuväidetes on ka palju põhjendamatut. Mis on valitsuse ja Keskkonnaministeeriumi kui ressursi valdaja probleem? Just see, et igas regioonis peaks olema tagatud mingi ehitusmaavaradega varustuse kindlus ja paratamatult kusagil peab olema ka mõni koht, kus kaevandatakse. Aga sellist asulat, kus kaevandamine kohalikele elanikele meeldiks – sellist asulat ei ole!
Esimees Ene Ergma
Palun, kolleeg Mart Jüssi!
Mart Jüssi
Lugupeetud minister! Ma tulin siin neid arutelusid jälgides ühele mõttele, mida ma tahaks teiega jagada. Tehnovõrkude, tuuleparkide, kaevanduste ja muu sellise keskkonnakasutuse taluvuse puhul on alati täheldatav tendents, et kui selle eest midagi tagasi saab, siis see taluvus kuidagi nagu iseenesest suureneb. Teisest küljest on väidetav kahju, mis tekib keskkonnale või üldse meie ümber, pahatihti – ma rõhutan sõna "pahatihti" – mõõdetav kinnisvara väärtuse vähenemisega. Kui pannakse tuulik püsti, siis kellegi kinnisvara väärtus väheneb, kui tehakse auk maa sisse, siis jälle kinnisvara väärtus väheneb. Inimesed oleksid pidevalt nagu kodu müügi seisundis. Mis ühikutes teie Keskkonnaministeeriumis tavaliselt keskkonnale tekitatud kahju mõõdate?
Keskkonnaminister Jaanus Tamkivi
Mis puutub kinnisvara väärtuse vähenemisse ja sellesse, kuidas seda mõõta, siis kõige drastilisem selles valdkonnas on muidugi põlevkivi kaevandamine, mille puhul järelmõju võib olla väga pikaaegne. Maapind, mis on alt tühjaks kaevatud, hakkab ühel või teisel põhjusel liikuma ja rikub kinnisvara, mis sinna peale on ehitatud. See on aga muidugi eraldi valdkond. Mis puutub ehitusmaavarade kaevandamisse lahtisel meetodil, siis sageli on nii, et me ei vaata kogu selle protsessi tervet eluringi. Tõepoolest, kaevandamisperioodil võib selles piirkonnas kinnisvara väärtus väheneda, kuna seal toimub nagu tööstuslik tootmine. Aga kui rekultiveerimise projektid on koostatud asjatundlikult ja heal tasemel, siis pigem võib tulevikus kinnisvara väärtus kasvada. Vanad kaevandused ja karjäärid on võimalik rekultiveerida niimoodi, et see lisab kinnisvarale väärtust, kui seda asjatundlikult teha. See ei pruugi niimoodi jääda, et kohaliku kinnisvara väärtus on jäävalt kahanenud. Mõned aastad võib see aga tõesti niimoodi olla, kui kaevandamine käib.
Esimees Ene Ergma
Rohkem küsimusi ei ole. Suur tänu, härra keskkonnaminister! Avan läbirääkimised. Kõigepealt kutsun kõnetooli kolleeg Lembit Kaljuvee.
Lembit Kaljuvee
Aitäh, proua esimees! Hea minister! Lugupeetud kolleegid! Mina olen seitse aastat tegelnud Kundas tsemendi tooraine kaevandamisega ja töötanud kaheksa aastat Eesti Põlevkivis, kus põlevkivi kaevandamine oli põhitegevus. Ja ma võin öelda, et ühes osas oli ministril õigus: seal, kus maavara kaevandatakse, nendele kohalikele inimestele, kes kaevanduse piirkonda jäävad, see asi ei meeldi. Aga küsimus on ka selles, kas maavara olemasolu tähendab riigile või konkreetse piirkonna rahvale rikkust või hävingut. Tegelikult tähendab igasugune vara rumalale inimesele, rumalale riigile hävingut ja targale vähemalt rikkuse allikat. Meie tahaksime siin Eestimaal, et maavarasid, mis meil olemas on – need ei ole võib-olla kõige atraktiivsemad maavarad, aga tonnides on neid palju –, kasutataks targalt: kasutataks keskkonnasäästlikult ja ka arvestadses kohalike inimeste huvisid. Meie arupärimises sisaldunud kaks küsimust pidasidki silmas seda, et kohalikule elanikkonnale, kes kaevanduspiirkonda jääb, kompenseeritaks nii nagu härra Jüssigi soovitas kahju peaaegu täies mahus. Ja seda on ka võimalik teha. Sel juhul oleksid inimesed rahul. Nad saaksid soovi korral ära kolida ja ehitada oma maja kuskile mujale. See on asja üks külg.
Teine külg on see, et riik tõesti planeeriks maavara kasutamist. Me tahame öelda, et praegune maavara kasutuse lubade süsteem vajab kindlasti täiendamist ja parandamist. Siin peaks riik suutma rohkem kaasa rääkida ja just tahtma rohkem kaasa rääkida – kus maavarasid kasutada, kui suurel määral ja millistel tingimustel. Et keskkonnauuringuid tegevatel firmadel on litsentsid, see on hea. Nii see peabki olema, teisiti ei saagi olla. Aga süsteem, mis käivitati peaaegu kümme aastat tagasi, ei taga enam tarka ja tänapäevast maavarade kasutamist, on tegu põlevkivi või mõne muu loodusvaraga.
Väga hea näide on see, kui me siin Riigikogus langetasime otsuse anda kaevandusluba Kiviõli Keemiatehasele. Seni nad seal kaevandama pole saanud hakata, sest see luba lihtsalt sellisel moel ei võimalda seda. Ei võimalda, sest jälle on tekkinud needsamad kaks küsimust: kes annab loa välja, kuidas see välja antakse ja kuidas kompenseeritaks kaevandamine kohalikele elanikele. Nende teemadega tuleks Keskkonnaministeeriumis tegelda, need asjad tuleks üle vaadata ning teha need kohalikele suupärasemaks ja ettevõtjate silmis paremaks.
Esimees Ene Ergma
Suur tänu, kolleeg Lembit Kaljuvee! Palun nüüd kõnepulti kolleeg Aleksei Lotmani!
Aleksei Lotman
Lugupeetud Riigikogu esimees! Head kolleegid! Hea minister! Tähelepanu maavarade kaevandamisele on kahtlemata õigustatud. Tegemist on ettevõtmisega, millel on väga suur keskkonnamõju, aga millest me paraku täielikult tänapäeva maailmas ei pääse. Arupärijad tõstatasid paar olulist küsimust, millest esimene puudutas keskkonnamõjude hindamise objektiivsust. Loomulikult on selge, nagu ka minister ütles, et keskkonnamõju hindamise eest peab ühel või teisel viisil ikkagi maksma see, kes on kaevandamisest huvitatud, ehk siis arendaja. Samas on ilmne, et see süsteem, mis meil praegu kehtib ja mis paraku ka mujal maailmas on üldlevinud, hakkab ennast ammendama. Kui arendaja ise keskkonnamõju hindamise tellib, siis ei ole võimalik tagada täielikku erapooletust. Me näeme seda rahvusvahelises ulatuses kasvõi Nord Streami juhtumi puhul.
Nii ongi Eestis kohalikud inimesed kaotanud usu keskkonnamõju hindamise objektiivsusesse ja kuigi meil tehakse neid tegelikult valdavalt objektiivselt, kui inimesed sellesse protsessi ei usu, siis ei ole võimalik seda korralikult läbi viia.
Seetõttu on keskkonnamõju hindamise seaduse muutmise eelnõu, mida keskkonnakomisjon praegu menetleb, väga oluline ja me peame leidma viisi, kuidas teha nii, et analüüs tellitaks tõesti objektiivselt. Seda ei tohi teha vahetult arendaja, aga maksmine peaks jääma ikkagi arendajale. See viis tuleb leida ja see oleks üsna innovaatiline. Eesti oleks selle uuendusega üks esimesi riike maailmas, aga ma arvan, et meil ei maksa seda karta.
Teine võimalus kaevandamine mõistlikumaks muuta oleks kaevandatava materjali ressursitasude otsustav suurendamine, eriti uute kaevanduste puhul, mida ei ole veel avatud. See paneks paljud asjad õigesti paika.
Kolmandaks tuleks lõpetada Metsiku Lääne elukorraldus ja minna üle tsiviliseeritud turumajandusele. See tähendaks seda, et senise üsna üldsõnalise ehitusmaavarade arengukava asemel tuleks koostada üsna detailne kava koos korralike planeeringutega, mille alusel oleks võimalik näiteks riigile kuuluvaid maavarasid aastaks prognoositud mahtude piires panna enampakkumisele. Praegu meil arvatakse, et riigile kuuluva maavara kaevandamine on justkui igaühe õigus: mina nõuan, et mulle antaks siin tehtava geoloogilise uuringu loa, ja sealt hakkab asi edasi ketrama.
Riik peaks ise need asjad kõigepealt ära tegema ja edasi panema ressursid enampakkumisele. Riik saaks sellest rohkem tulu ja protsess oleks hoopis mõistlikumalt korraldatud. Aitäh!
Esimees Ene Ergma
Suur tänu, kolleeg Aleksei Lotman! Rohkem kõnesoove ei ole. Lõpetan läbirääkimised.
No comments:
Post a Comment